Kuldaru

kuidas astelpajud,

neil ju pidid silmad olema

naersin su juttu, 

naerus oli tõde sees,

on alati olnud

kullased, nagu päike –

selline on hapude marjade igatsus

võidu ja kaotuse vahele jääb aeg

ja selle sisse

aga ajast ei tahetud rääkida,

haisva lõpu eripära,

kaunis oma vigasuses,

eripära siiski,

Aristarkhos, 

teda me polnud kaua näinud, 

higised ratsmed ja kõhud, 

telkides kõik naised,

õli ja viiruki hais, 

pilkuvad silmad,

altaril kõhutas üks kõhukas, 

siin on kõigil sedasi, 

aga me teadsime, et jumalaid võib suhu võtta

ainult see, kelles veidikenegi jumalust,

võidupärg ihatud,

kloostrikakandid joovastunud,

sinu veinistest mokkadest,

me küsisime liha kõrvale juustu, 

magusat ja haput

dieu magnifique

1

enam ei lasta rahus surra ka

ütles vana Papadopoulos

pöörates tähelepanu maailma asjadele

*b

nagu mees nööril või mööda noatera

ja ma naeratasin,

kõhukas eksklusiivsus, 

millega ta meid saatis,

muutunud millekski enamaks

kui võta ja anna

S

susistavate sõnadega Aphrodite,

veidrus peas, kõneles minuga 

läbi selle pontsakuse

iV

vetruvale kõhule kukkuv tuhk,

oota kuni ma maailma loon

ja viskas silma mu tüdrukule

v

ma pahandasin enda peale

ja kuumuse,

kindlasti kuumuse peale

Vi

magnifique

aga talle aitas võõrastest keeltest

ja arusaamade hämaratest ruumidest

Vii

jumalad hüüdsid teda jumalaks,

sellest piisas.

Λουλούδι Kaplinski

*

selle saare loomad olid kõik itsitajad loomad,

mina itsitasin kaasa,

tulitas talla all see kuum,

valge ja kuum liiv,

aga kui ma kahe vahele jäin

ei teadnud animist minus,

midagi ei teadnud see animist minust

**

rändtsirkus oli oma karavaniga,

ra-ta-ta-da-ta-da-taa-daa,

ra-ta-ta-da-ta-da-taa-daa,

Dodo linnu kostüümis iludus

tundis muret mu ilme pärast,

ütles seda, 

ma nautisin ilma

***

pärast õhtuoodet, 

kolmandat sel päeval,

hinges tuli ja veski tuuleta,

kaetasin kahetsusest 

kõiki varasemaid tundmusi,

et neid ei sünniks üldse,

kelle nimed olid juba eos 

unustajatele

****

neljas oli säraküünaldest võlutud,

oli kreeklaste rahvuspüha,

Pantheonid ja helioslikud tavamured,

ilma jumalaid nimetamata,

pragunesid oma raskuse all,

ainult meie kuulsime neid

*****

pidin küsima endale küllust,

sarved olid maha joostud,

kust siis nüüd neid vilju veetaks,

kust neid kütkeid,

haarasin esimese metsiku linnu

ja surusin ta sulgedest...

******

pidingi uurima sinult,

et kas teiegi pärast ajaveetmist

jõudu kogute

ja kellele see kuulub

*******

nägin Kaplinski lille

ja see tegi mind kurvaks

Kareda kakofoonia kibe tund

mõnel heal päeval tõusevad nad üles,        pühivad mulla jalgelt,

    sirutavad juuri

ja näitavad kõike seda,

    millele pole veel nime antud,

ja meie, kes me kõndisime valgel kruusal,

    päike kuklasoodu,

närviliselt üle-poodu,

    kohtlaselt üle-joodu,

võtame end joonelt ja tõstame avarusse, sulgudeta ruumi,

rummist ja Rumist lähemalt:

v a j a d u s e d – need paganama Panama kübarad,

                            seened pärast vihma,

kord luuletati sellistest,            et pärast söömist,

                                    , hinged jalge all,                üle sündinud

ja alt läinud,

    kellegi pea voodijalutsis,                                maigutamas suud,

                                             hamba alla              polegi midagi anda,

armastuse vaheajal,              igemete vahel,         valged poolehoidjad –

                              , purihambad sellised ,,,...

naljatlesin endaga, et üksindus pole muud kui vihmata põld,

    kaua sa ikka põuast põue küsid, 

        kui pole suud mis sõnu annaks,            näed saab ilmagi,

kui pole nägu mis tundeid kannaks,             näed saab ilmagi,

keegi ütles: E N E R G I A

        ja ma vaatasin üles, Noa laev pilvepiiril,

juba uputab,     kõigist liikidest paaris, 

mina paaritun.

Ja ma küsisin üht küsimust

ja see küsimus oli hea,

ta kutsus esile...

Kandiliste müntide aegu

et vaadata kuhu tulvab vesi,

nägin välja nagu üks tema skulptuuridest,

seadsime samme valge kruusa peal,

Samosele omane,

nägime valgeid linde,

tiirlesid mu korjuse ümber,

sest iga korjus pidi olema minu korjus,

sest igaüks on mina siin –

siin ja kohe.

puudutasin õrnalt su näppe,

palju rasvaseid asju sai täna söödud,

sa ütlesid, et palju on veel söömata,

aga kui pilvede vahelt tuli,

vali ja kuum, see tuli,

siis kiitsid sa minu uskumust.

toredate poiste kisa kostis kioskini,

kus Aristarkhos ka mind oli haaranud,

enne kui reisile siht sai,

kui unenägudes mõnele meistrile

mõni margariita lubati,

jumalate maa pole õelate killast,

aga see sööb su pasteldega koos,

kui sa austust välja ei näita,

seda ta ütles, see toretsevate poiste kisa.

kes kõnnib seal, tooga riini,

valud kõhus, mida leevendati äädikaga,

uue valu allikas,

kes närib vagade tubakat,

pead kõik lõigatud,

nagu õhtu, mil vabastasid oma rinnad,

oma kuldse alastuse.

pisar voolas Aristarkhose silmast,

kui ta nägi meid teineteist viltu vaatamas,

sinagi olid siin ja valinud neid aegu,

minuga või minuta,

kaasavaraks laul ja mõni münt,

sest seda see oli –

kandiliste müntide aegu.

Allegie de siev

miks sa oled selline... nagu loom,     kiskja,

pärast perutamist

Riiamäelt üles,     otse, nii otse viadukti alt 

läbi

läbi

läbi

nii häbi,

    

    et paremini ei oska allegooritseda –         sinu 

t u n d m u s

    nagu paremate päevade vein,

mida maitseme praegu,        mekutame, nagu keegi kord ütles

keegi kellega magasid

ma olen ju unine piiga, poiss lausa,        palju laske mööda

    ma olen ju siin,                                   palju  laske  sisse

avarduva naisenupu keskele seadsin oma vilja,

    kõlab veits näotult,,,         näed jälle see sõna: n ä o t u

viljapeadel kõigil blondid karvad,

tuul kõditab neid looduse seemnerakukesi,

juus su ilmes,                                          SÕNA JA RAHU

Tolstoi tänaval piilusin torni, ei näinud midagi,

ostsin hoopis kohvi ja puistasin midagi sisse

või vähemalt tegin nagu oleksin puistanud,

hiljem tänasid sa mind,

et lubasid ööseks jääda.

Ei saanud aru, miks sa mind enda lubamiste eest tänad,

ju siis mõne uue genni komme...

achtung, achtung

    pole midagi teha: 

        pool on persses            ja              pool on alles!

Võluv Liev

 võluliiv,     võluliiv,     võluliiv,
                  

                   tuline ja tasumist täis,        kättemaksu
                                                                                himuline

ja nägija silmadega,    eksin,    ühega,

                                                                silmamunaga,,,

ja rääkija suudega,        näed eksin taas,

                                                                    suuga,

nagu raisakotka suu, 

    see nokavaheline ala,

        kust rebitav liha sisse vitsutatakse,

nagu su ema pärastlõunati oma liitrise veiniklaasiga,

        pühkimas higi varrukaga otsa eest,                     – milfimus maximus

aga nagu tõelisele nagutajale kohane: 

        pärast kõike seda valu,    vali vali valu,        tromboon küsimuse kaja,

                ei peagi sa veetma üksindust paljude seas:

nüüd ühest, kui teisest

    kellegi kolmanda vaates

et seda elamise asja ilustada,     peame esmalt...

nagu pasknäär vaikib

edasi olid vaid kastanid, lehelooja aegu

    nende pealsed enne värskumist, hiilgeaega,

          

sünnikaare tippu – nahkhiire taolised,                rohelised, kui kurat

vanaema Marat ütles!

võtan siingi sinu käe, 

kui sa raatsid anda

ja näitan sulle maailma,

mille taolist pole sa varem näinud,

maailma, kus...

δαίμων

ma kustutasin selle luuletuse sinu jaoks,

kui me astusime päikese põdurasse riiki,

kuldtikandites aknaruudud,

sõlmed seotud päripäeva,

tohutu vaeva nägija, 

et hamba alla midagi saada,

vesi meie klosettis keerutas end oimetuks,

aga maitsed olid martelli nime väärilised,

antiigi impeeriumid olid valitsejate nägu,

meie valitsesime seda hetke siin,

aga avarus, mis meid hoidis,

saanud siit alguse,

meie agar austus teineteise suhtes

ja nende vaimude suhtes,

kes alatasa meiega,

Agatharchos nägi sind

ja sina teda ja see oli hea,

see nägemine...

II

nende sammaste vahel kustutati küünlaid,

astmetel liikuvat hinged oma saladustega,

saatuse kurvad silmad,

need olid haavatavust täis,

põhjatuul hakkas tõusma,

puhus liiva meie postamendilt,

kaks naist õhtukumas, 

veinil vere maitse,

ja ma teadsin, sinagi seda,

et meid oodati nende koju,

kelleks me veel polnud saanud...

&

vana samoslane Papadopoulos 

kandis oma nina, 

nagu mõni kannab revolvrit

ja ma palusin tal laulda sellest...

õhtul arutlesime Platoni Pidusööki

ja ma hakkasin mehi hindama,

et ka nemad on ilusad ja head.

Vanad ninad

*

mulle meeldivad vanade ninadega naised,

kurgedena kluugutavad naised,

õhtuti, kui maapind vajub mu raskuse all,

balkani kevad ilma külmadeta,

astun ma valge krohviga majast 

otse sinu südamesse,

**

sest sinu nina on see nina, millega nuusutatakse,

nuusutatakse värsket basiilikut ja kurkumi,

paprika pesto, kõik mis Itaaliast kaasa võtsime,

kreeklased vaatavad meid viltu,

nii piinlik,

***

siin on Samos, 

saar ja riik selle saare all,

iidne Atlantis, 

pühakute koda ja paik,

kääpajumalate kodu,

****

sibulkuplite siras nägin õhtut

pöördumas läänest itta,

su nägu selle veatu skulptuur,

libedad mokad küsimata suudlust,

kallid kristallid silmadena,

öö murdjad silmad,

nina see vana,

põdurus jäätud baltimaile,

*****

ma seadsin sammud kultuuride katlasse,

kivise maa vein, vennast kallim,

juustust saab veel jagu

aga toredus ei tule, ei tule salajoomast,

meenutasin vana Toomast,

******

õhtuti tuleb riim see isemoodi,

panime padjad ja tekid maha,

soe oli, 

sest me panime padjad ja tekid maha

ja puudutasime...

*******

seitsmendal ütlesid sa mulle midagi

ja ma ei palunud rohkemat,

nägin seekord Aristarkhost ise,

ta tuli Kerkiselt alla

ja kandis päikest endaga.

Ibykose kured

kui te naabrinaistega koos seal veinid avasite,

võtsime meie, mehed nagu muiste,

enda kätesse liha küpsetamise,

õli nagu kaose liim, muistendite algpärand,

rebitava liha nõtke vastupanu,

maitsed kaugetest aegadest,

seda see muistne tähendab,

puistasime toredalt neid merevaigust pärleid

kauge ilma sugulastele, 

tummised ja nõtked, oi kui nõtked,

kes arvasid, et meil seal sigade seas

peaks hea muld olema,

nõnda nagu iidsetel,

tögades sõnadest mõladega

vastu Egeuse mere elanikke,

nende mõistmisi ja mõistatusi,

olime sunnitud pungade sulgudes

ka eneste suid sulgema,

nendel Egeuse mere elanikel olid suured, 

suured ja rõõmu täis skulptuurid,

meie õhtu reljeefne kujutis kannustas...

teistsuguseid paelu siduma

Balti fuuriad

A

See on kõigest mäng

ja ei tasuks seda liiga tõsiselt võtta,

kes need reeglid kirja on pannud,

kui mitte see sama inimene

ja loom tema sees,

B

Aristarkhos ja Papadopoulos 

ei näinud teineteist, 

kui päike madalale vajus 

ja majade sinine hägu sai sellist nägu,

kes ei karda Troojat ega tuuma sõda,

C

aga me tulime kaugelt

ja meil oli vaja, nei, 

suundumus selle tarvis,

et selgus oleks majas,

D

põhiliselt pühapäevad me magasime maha,

keegi ei urisenud,

aga vaim, see puhkas omasoodu,

kahhelkivid ja raudsed poldid, 

poldi valge kulund, 

peeglilt hõbe ei peletanud mind,

ei hunti minus,

E

viiendal läksime me kõik koos 

Eupalinose tunnelisse,

selle tundmuse nähtamatud vihad,

milledega sind saatsin,

1036 meetrit läbi mäe südame,

F

Agatharchos oli olnud su ruumide looja,

sinu saare silmade ja saare suuga,

sinu punase figuuri päike,

sa ütlesid,

aga akveduktist saime läbi

ja muigega sõime haput,

valget ja haput leiba,

G

selles mollis olid tal granaatõunad,

võõrapärane õli, mõni tilgake higi,

nii nagu peab ja kõik see mis meie 

reisikaaslastel vajaka oli jäänud,

H

leedukate viršùs, see kõrgelt kusija,

see vihmade isand,

kuuma vere taltsutaja,

nüüd sündinud siin Kreekas, siin Samosel

ümber selleks balti fuuriaks,

läänemere tasujaks.

Kui nad meil külas käisid

kord põllul, kus kirendas punane moon

ütles Beekman ja ma jätkasin,

polnud kuulnudki samoslasest

ja oopiumist,

draakon aeti ida poole

või oli ta sealtpoolt tulnud,

see rahvas,

–

nii oli, on ja jääb

aga vot pähe ei hakka,

saviaugu äärel, mõdu kui kurivaim,

noore mehe treenija,

usus mehe uskuja,

panin pea selle padjale

ja nägin und – ilusat, ilusat und,

-

sõlmimata lepingud ja allkirjad,

jalad tallamaie,

aga pühakirja ei puutu,

palverännakud eilne päev,

–

sa ilu kandja ja valu andja,

Aristarkhos mõtles,

vaadates meid mõlemat,

näol see kristlik kannatus,

millest siinmail ei räägita,

–

pühakirja filosoofia oli

et antaks aru ja aega selle tarvis.

Passiflora

*

potist ja mehest selle poti taga,

kes rääkis Palestiina tammedest

Panteleimoni kabeli juures,

savi punane ja must,

Mirjam!, ta hüüatas

ja keeldus uskumast,

**

Aristarkhos mu kõrval pööritas silmi,

kenad sinised silmad, 

mitte nagu mõnel meist,

pasa ja hundi karva,

***

salamisi ma soovisin neid sosinaid,

mis mehest mehe teeksid,

sosinaid, mis keelitaksid unistama,

unustama mõnegi meist,

½½½½

aga ma polnud sellega nõus,

armastasin oma Sylosoni

ja tema leegi-karva mantlit,

nagu tema oleks pidanud 

armastama oma Polycratest,

*****

õilmitsevate kannatuslillede aegu

ei pannud me pahaks

seda teeseldud isiklikkust,

millega kodutud taimetargad

oma pudelisuid piidlesid,

ei pannud me pahaks neid kannatusi,

mida tekitasid sõnadetagused

mitte-midagi-ütlemised,

******

üleaedsed, kui me jõudsime saarele,

tervitasid meid ootamatu elevusega,

selline elevus, mis mõnel meist

põlvi hallandaks,

nüüd mõistan ma teisiti,

kui kostitada külalisi noore veini

ja halva juustuga,

*******

õlipuude luitunud fataalsuse varju

panime oma pea,

vana Papadopoulos ei kiitnud heaks,

kuigi luule on osa ajaloost,

ei pea vanu oliive maast sööma.

Heliosest

i

õhus oli tunda võõrast,

eksootilist ja võõrast aega

mil keelud olid unustatud,

 

paelad mis meid sidusid

said paelaks millega mõõdeti 

keha ja hinge vahelist kaugust, 

ii

tõredat põhjamaisust kooris

samoslik vendlus, 

kui helioslikud fiiliad 

meid kuninglikel kätel kandsid,

iii

ma sallisin rohkem,

aina rohkem seda elamise asja,

kuidas türgi mänd oma ligunenud 

esivanemate järel merele igatseb,

juured tugevalt maase surutud,

ekspluatiivne lõpp ja lahendus nii näotu,

et miski peale kännust kaugemale 

kukkumise ei paistnud aitavat,

käbi kui kukub,

iv

mõnel korral oleksime justkui

peaga vastu seina jooksnud,

valge krohvi ääres kasvamas euforbia,

piidlemas mind oma helerohelise tarkusega,

v

aga me polnud enam need tormakad,

tuisupäised ja ulali,

üdini ulali,

tont neid püüdlusi proovinud kustutada,

see ligimese tont, 

see enese,

vi

meie olime kuumade tõdemuste pühal maal,

isikliku taevase kuningriigi piiril,

pühadus kui perifeeria,

raua needmine unund suttu,

põhjamaisesse suttu,

vii

need olid päevade viisistamata sõnad,

Aristarkhos, kui mõtles,

et näiliselt oleme me kõik

üks pudru ja kapsas.

tombombadillus

*

me vaatasime kuud ja kuu vaatas vastu,

Aristarkhos, kui isegi teadis, 

et tema nimeline kraater oma poolsuletud 

silmana maa poole tagasi piilub,

ei võinud kindlasti teada, et meie selle all

ja tema kodukandis omi sõnu vahetasime

ja et need sõnad veel lembele kuulusid,

päikese kuumus oli sulatanud meie 

graviera ja loojangu loobumus

oli kohe kohe äratamas meis seda

balkani temperamenti

**

aita siis puua, kui kaela ei leita

ta arutles suhte ja suhestumise eripära,

tuues meid näitena ja tuues meid kohale:

varbad surutud tulisesse liiva, 

avatud autouksest voogamas

seda uue masina lõhna, 

kusagil õitsvad selle suve tolmajad

ja neid tolmendavad mesilased, 

siinpool Egeust veel elavate seas, 

karvaste jalgade küljes õietolmust potid,

kodu oli kaugel ja kodu oli siin

* * *

vana Papadopoulos - kevade kaitseja,

suure suve pühitseja, vana vallatu ise, 

tombombadillus hinges,

kostis madala hääle ja kongus ninaga,

et tema enam suutäitki ei võta

* * * * 

hinges kõle üksindus, 

see spetsiifiline stiihia, 

eestluse kaasavarana, 

kirstukaan irvakil, 

kõik valgus voolab sisse, 

kas samiaat või samoslane

* ~V

tuli tuhat ja tuli tuline, 

tuli täie aru ja arutusega, 

savinõud mürahtasid põrandale, 

killud kõik õnne täis

¿

nagu taggurpidi üpsilon,

pehmete tähtedena, 

sest kes see enne tähti katsunud on, 

Aristarkhos mõtles, sõrmed konksus

ä7

mulle meeldis Papadopoulos,

nagu vana Melisseus, 

selge pea ja uduse hoiakuga,

tantsiskledes selgitas ta meile

migrandi ja migrandi vahet, 

mesilaspere näitel, 

valget tuhkagi me aru saime, 

ta tuli justkui kõrvad ees

ja pakkus meile kärjemett. 

μη αλγοριθμικές τονικές ή ανωμαλίες

*

köörilise poeedina suritasin 

endas seda osa,

mida mõni teine peaks ülimuslikuks,

eestlasele omase aplombiga,

kui kõndida plätude väel,

ma võtsin endas selle osa,

mida väärtustaks nartsissist

ja põletamise asemel

matsin ta Vathý valge mulla alla,

nagu Ottomanid pagetuna

Anatoolia poole,

ma istusin seal 

lõvijalgadega jalutuspingil

ja kogesin ajaloo suurust

ja seda suurust, 

millega inime siia ilma sünnib.

**

non-algorithmic tonalities or anomalies

see uks sulgus minu õdede ja vendade ees,

minu isade ja emade ees,

aga mina, nagu iidne poeet Rhoecus,

unustasin lillede lõhna,    seal kaugel põhjas,

Aesti-maal,

Kallimachuse kombel sain impeeriumilt

Balali tiitli, samuti esimese kristlasena,

daemon teisest ilmast,

viimase kristlasena,

aga surm mind ei võtnud.

***

usu või ära usu,

kui me pööratuna oma viimase jaksuga

selle kloostri poole, 

mis jäi valge marmori jalamile,

küpresside terav-magusa lõhna sisse,

allusime Μεγάλη Παναγία

kõverate kreeka tähtede lummusesse,

jälitasime sõrmedega neid vagusid 

milledena need olid raud-tappidega 

ukse kõrval kraabitud kivisse,

asjaosava tundlikkusega,

nii nagu peab.

****

Kihnu Eliase taevas oli tulisem,

õiget usku ei eristagi valest,

vahest, kui ainult usku enesega,

samoslase Elias võitis taeva

ja sai selle isaks,

kuningaks kui veidi,

eestlasele jäeti põlengu punane,

kuum ja tuline,

eile tuli ninanipsuks 

ka veidi vihma.

*****

me haarasime pronksist

või vasest 

või messingust ikoone kaasa,

tulivat ka Kaplinksi õiest

mööda jalutada

ja teha pilti.