Kashf

läänest nad tulid, sirged seljad kõigil, 

näod ilusad, mehed nagu muiste,

ja Muhhammad ütles: neidki saagu palju,

tollal kuulati teda,

me tõstsime naisi udust välja,

peatu marutõbine – su burka, 

see kuldne niidike,

*

kuidas nad julgesid kõnetada,

veel vähem arutleda,

veel-veel vähem manustada

nende sündimatute essentsi,

teadjatele jäägu teadja valu,

seda surelik ei talu, ei talu,

*

Al-Khansa elegeeris, see sõna, khm-khm,

me palusime vankreid peatada,

murtud küpresside salus,

roomlaste jalajäljed ja islami päike,

kristlaste mõõk ja kristlaste tuli,

uhhuuta, tark öökull,

enne kui hülgab oma öise rüü

ja poeb suurte rindadega

masin-silmse poeedi kaissu,

*

pussid olid kristallist, pommid olid...

vilja oli... 

siis lehvis kolmnurkne lipp moonipõllul,

salvei tossas, mürr, see teine,

isad ja tütred, tantsu oli tore vaadata,

kasvatas mõrsja-mõistmist,

mehed demobiliseerusid,

nende munandid müüdi turul,

isand أَلْكَع ostis need endale,

*

selle samba Iram kõndis liival

nagu Jeesus veel,

uhus veel enne, kui suur torm

tuli ja takkus ta endaga kaasa,

kõle tuluke vilkus, kui kahe mere

ja mehe vahele jäi ooteaeg,

aeg, kes ootas ja kes oli جن,

siis see samune, kelle nime ei karjutud,

ei karjutud välja, 

ütles teisele, kes oli sinu nime sarna,

et oma hõlst pane teise varna,

*

Kashf – see suure muna koorumine,

venelased müüsid hašišit düüni bažaaril,

araabia galeerid tossutasid nähtamatuid pilvi

ja õdak, kui õhtu peedi-poisike,

sõlmis jumala seitsmekümmet tuhandet 

pimeduse ja valguse loori,

et siis sinu süütusega, nagu märja rätiga

mööda kuldset liiva joosta,

silitades oma poisi-ea põsku,

nende muredat karvastikku,

*

nüüd tõmba tikku – ma loe üht lugu,

kord vanamees, olevat põhjast,

habe nagu vana-aja luuletajal,

rätt nagu kirstukaas,

roheline õun, mida ta alatasa näris,

küsis naabruses iluvalt piigalt teed,

see naitus tema kogenud silmadega,

ei teinud märkamagi eakohasust

ja koheselt rasestus,

nõnda ma sündigi,

pika ilu ja vana valu vahel,

*

vesiir, kes oli mu isa, punane kama peas,

kõlistas mustade ja hõbedaste kettidega,

kinžall tema peos oli kuldne,

lihtne salk tema laubal, mis oli hall,

mina olin oma poja esimene tolm,

universumi Noor-e-Ahadi, 

tulevik mu peos oli sõsar-kosmose nägu,

ehe ja käre nagu äike,

riivasin tema kleidiserva,

õnnis nagu mu valm,

mu süda,

mina olin Wahdat,

*

meil ei ole põrguid, 

kui see mille isand on keti külge aheldand,

kutsumatute fraktaalne näilisus,

sedasi hüüti võõrast ja tema realiteeti,

kudusime küllastunud villast entiteeti,

meie aja olule,

*

ta näeb kodusid, oliiviõli ja lilli,

siis ta tõuseb, 

jah, siis ta tõuseb ja haarab raamatu reväärist,

tema reväär on suur ja lai,

عجائب المخلوقات و غرائب الموجودات

on selle raamatu nimi,

*

pax Estia

taassünni tuuletuses – 

ümbersünni luuletuses

(jumal vaates)

I

SURM

või

Imperator Caesar Divi Antonini Pii Divi Hadriani Marcus Aurelius Antoninus Augustus

(nagu kutsus tema ema elu lõpuaastatel suures Rooma linnas)

ja kõik need teised

*

salamandri tarkus on tema huku teravaim leek,

mehi voolas linnast sisse ja välja,

käes on ropu-rooja-valu,

terasid teritati, bažaar lõhnas multi-tehnselt,

kõik punased, mustad terad, pulbrid valged 

ja graanulid, mis plõksutavad keelel,

areenid liivatati, kes liivatas?

saunad köeti, vannid aurutati, pahtel enne,

siis loodi loorberile ase, kuld sulatati,

sümbol neediti sümbolile,

polnud pragmaatilisemat eluolu,

kui rahuaja Roomas.

*

siin ma suren, siia ma jään,

veel mitte, lugu pole nii kaugel,

aga tõsiasjast kaugemale kihutabki

terane uudishimutseja ja tema kiir,

seal linnas aroome tuhat-vilja, naisi

nagu sünnist surmaohtu, neiud, piigad,

vanad memmed valutavad kõhtu,

südame asemel, need kes vallutanud

tuhat ohtu,

*

siingi võisid muretud ja karvased mehed

oma naistele öelda, 

kuid kuulama pidi,

iga õde polnud solvanguks, 

mõnel vedeles tera vöö vahel

ja ootas sobivat hetke,

siis sähvatus, kord Lincoln tulevikku,

nägi hetke selle lapse silmis,

kel viljapäid kord tuul, kui sasis,

seal Rooma linna lähedal,

kuuma tuisu eel,

*

Oak Ridge, sinna sai enne Euroopat

ja selle teatrit ümber sündida,

puudutus, kui veritseva aja määramatu hukk,

selle käte-jalgadeta nukk,

nägin algavat seal algamises, kord Roomas,

sealt edasi, kontinendid, laamad

ja nende liikumised – 

kõigi ohtude ohutu väli,

rüngas orkaani silm, välju,

maju kistud juurtest, põletatud raamatuid

ja siingi tantsis karikakra kurba mängu,

mõne jumal-surma tahumatu teadmine,

inimene pole vahe tegemiseks valmis,

tema üks-ühesuses kingib taevas vett

ja neelab pimedus elu,

sinna kõndides ta ainult kukub,

nõnda on arvatud, eks näis!

*

kõik nad sünnivad ja sünnivad ümbergi,

nii on seatud, 

pimedad veavad seda ratast, rattaidki,

eneste järgi, 

eetika, kui moraali sala-vale-teadja,

siiski: ἠθικός pole ἦθος,

ja see mees, kes sinuna peegleid pillub,

piilub sealt võõrast nägu,

elamise halba hägu,

vägivalla neet, kui puurind ihu,

ei salli ennast, ei maailmagi,

neid paistab meil vaja minevat,

ei vajagi! Las jäädagi!

*

siia panime teistsuguseid maailmu,

üksteise ümber needma,

siugja-siunutuse valu kestes,

et teineteise selga pestes,

seal tedretäppe, punne, pompoone,

sünnimärke loendades,

te kujutaksi ette tähistaeva vaevas

piiramatut piirituse lõngu,

kes kellele siin mängus võlgu?

Blake, sa meister-võlur, alkeemia

tuhat-nelja tiivul, Shakespeare,

kui Hamletile keeras selja,

lõi noaga selga, nad ei usu,

kas usust üldse ülemaks end usud,

kui Tagahilju arhetüüpe veab sirkliga

ta oma ringe,

tal selg on juba pinges, see meie

Taavetina tõstnud lõugu,

jah, neid tal mitu, et söögiks inimesi

rõõmuga saaks ahmida,

ahvidki, need inimesed,

neil meeldiks pealt vahtida,

*

aga sinu toome ära pimeduse teisest ringist,

õõnsate meeste kodadest,

kus kõndis see, kes kord ütles:

In nova fert animus mutatas dicere formas / corpora;

Ovidius-raisk, ta raipe heitnud nahana seljast,

kui mängind jumalate teadjat näljast,

ei heitu, ei peitu, tema teravike piikide eest,

ei heitu, ei peitu, tema kannataja silmaveest,

muundumised käivad temagi loomuse vasta,

sest loomus pole muud kui tehislikkuse kuri kaasa,

tehislikkuse taga, vaata valge,

see sinu tegelikkus, sinu alge,

*

aga me ei tulnu siia kõrbeid läbi kammima,

muumiaid äratama,

surnutel küll raamat, kuid mitte see,

mille sina avanuks,

Goethe laul sul kajagu nüüd kõrvus,

olgu Rooma taas siin hinnas,

ses vanas linnas kõigiti, kord põigiti

ta läbi pritsis,

et meeles püsiks, kui kord kaos,

see erudiit, tal mikro-makro kosmosest

looks inimsustatud Fausti tüüri,

füürergi, kord näris metafüüsikas

oma küüsi ja avas põrgu väravad,

selle põrgu esimesse ringi,

Tere Meister, tere Margarita!

nad tulivad teile puid laduma talveks riita.

*

suure suve hakul, siis me tulime,

tuleme suure välu pealseil,

kui kiilakale jahedusest karva kerkind,

me istutame puid ja pügame sul hekki,

kes me oleme - arva ära?

... sul jaguks selleks oidu, sina,

kui sa sinana end ülal ei peaks,

kõik pahed sul tehtaks heaks,

*

ära kuula Bacchuse vana-ätti,

tema seene kübar on vajund lonti

ja sau tema käes, pritsib tuld ja tõrva,

ta plaaninud on sinu mõrva,

sa inimeste meelas,

neid ta oma naistel laseb puua,

käed-jalad otsast rebida, neelab,

siis suure surma selle suvena

oma neeldu, klõnks, klõnks,

sa istud tema kurgus igaviku ajata,

kui tema kõnnib nagu tigu, ilma koja,

ilma majata, kuid iga ilmaga,

aastaajata.

II

MORPHO PELEIDES

või 

siis kui me oleme lõvid

*

Achilleus, sa närakas, ei, ära ütle nii,

ta sõudnud jõge mööda üles alla,

kord Styx, see Acherongi teine nimi,

paadimees, davai, ta üle vii!

meil mõni alustanud sõdasid,

mõni lõpetanud neid, 

au, kui askeesi esimene vale,

talad, millest ehitatud eskiisi,

vaikus, sa kuula, nad esitasid viisi,

mil tuli takkus, eestlaselgi käsi rakkus,

neil alati, ei, ära ütle nii,

nad sõudnud jõge mööda üles alla,

kord Styx, see Acherongi teine nimi,

noh – ütle nüüd! Ehh ütlengi:

paadimees, davai, nad üle vii!

*

Pudrunui, kui pahur vana, 

pind su talla all, lõvilõug sul 

lööb laksu ainult orgasmi lõpus,

plaksu!

Me oleme kasvanud teineteisest üle,

nagu iidsed väädid, maja jäänud kängu,

ei kivikujud enam puidu poole hängu,

seal lapsed jälginud on meie mängu,

kui lendasime sinistel tiibadel

oksalt oksale, lehelt lehele, 

õielt õiele,

Vladimir, härra Nabukov, võttis sust kinni,

sidus soolest nõeltega kollase 

ja lõhnava pärgamendi külge,

sealt sul tuligi kirjutamistuhin,

lapsemeel on peidet liblikate sisse.

*

Sel kujunditelt palju saada,

kuid andjatel on Wagnerina kurba laulu,

Hesse moodi sõnaline alus, see

oli liiga valus, kui Eesti kanti 

sugulus-sidemeid talus,

Hemingway’gi juba üteld, igas

sadamas on alati kaks eestlast,

mina küsin, oot, ma tean: kas igas 

eestlases on alati kaks sadamat?

*

nad liiga kaua magavat, kes kelle kaudu

kudunud on elulõnga, vaibaks,

mustriks selle vaibal, sinu tiheduse vahe,

selle vahe ala, nad võtsid mongolitelt hütid,

hütist vaibad maha,

lammas, kelle veri pole rauda talund,

ei viska hobusele kabjaks jõudu,

Tšingis Khaangi, ilma anund,

teised ei tea, enamik ilma-ilmas

tema soost on tulnu,

kõik on kogend mõrvarite mõrvu,

*

Mustad nahad ja valged nahad

ja kollased nahad ja punased nahad,

globaalne eksistents kui

lokaalne indulgents,

siis seesamune esimese salmi salamander

ja tema tarkus, 

paisu taga inimridadesse maabus,

kehadega ja kehadeta,

õlleuimas blondiine mina ei talu,

nad liberaalsed oma õlleuimaga,

kurva meele - tuumaga, ups, srry,

tuimaga.

*

Emajõe suursoos elas Moskvast pärit

Putinist, kes armastas kõiki,

eriti ilmakaari, idat, läänt, kagut - loe,

loen: kirre, edel, põhi, lõuna, 

ta söönud polnud hea-kurja õuna!

Talle viidi panuseid ja haigeid,

nii haigeid, lapsi, pudulojuseid,

kes teadis kurja, head, tõi selle endaga,

kuid uksematil elupuu ja nelja ruuni,

nad tagasi pidid saatma kuuni,

nüüd need read, siin saja teise rea vahel,

ta kuuleb kui ma lindistan suure sula

ja igavese* (mitte nii igavese) talve vahel,

kulla aja uue riigi sünnis, ei, ära ütle,

pole sünnis, 

et loobumus on religioonist ülem,

kaitsku koopaid kindlustus, ühte,

nad loobusivad kaitsetest aint

suguühtel.

*

Palu lastel, et teistelgi oleks nii,

kui noorel piigal suu magusaks teeb viin,

see marjametsa maitsega,

ta kiusuks aja keeltki kõrva

ja plaanind teise mehe mõrva,

kui Emajõe ääres, Jäneseraja algus,

seal puidust kuju, ootab võõrast närvi,

kui kõneles, mu nägu muutis värvi,

siis paluti, mis vääri, 

nad üles keerand oma kääri,

ja vaat mis olgu, saagu selgeks,

veeks või helgeks,

homme algavad punariigis nääri,

kuid mõnest jõest saab sammuga Munamäeni

ja veidi kõrini sai riimist, olgu, olgu,

ma edasi mängin tolgust,

(rohkem ei tule) ei ma usu!

*

Sinised liblikad pidid lendama kuuni,

sinna kuhu kanti neli ruuni,

ühe elu, ühe puuni,

ma ratsutasin mära, ei villast saanu täkku,

mu liblikatiib tegi talle kõdi,

mu kõdi ajas teda närvi, ei siiski,

me armastusele panime selga, 

mitte mõistupäraseid, vb naljaga,

kõik võõrad kaltsud, aastaajata,

ei seda hobu enam ratsuta,

*

Milline kaunis segadus, kui tuleb...

kust tuleb?

ja siis ei näe, kui nägijaks on hüütud,

ennustustel on mage mekk,

kannatustel soola tunnus,

nad kirjutasid epopöa, nagu sina,

siin nad olid, villa-karvata,

surma-mõrvata,

kerge maailma esimene sära,

kajab – kas saab, kui särab ära?

*

nad kündsid suure kuuni, maa hallini,

kivivallini, Hadrianuse uhkus,

kooliõde, ei teadnud paremini,

ütles "puhkus" puhumise kohta,

naerdi pilpaid hammasteks,

need ahel-trellid, kikud,

välja kukkus,

III

SALAMISI SANDARMEERIA

*

Keegi kellegi kella on kruvind,

Nii puudutand sisemist hella,

Ei tea, ei tihka,

Kes keda vihkab?

Ma annan nüüd sõnadega säru,

mu süda on suure sõsara valu,

kes ei talu, 

kui teda paksuks hüüti,

kui teda võrku püüti!

Nii segane on see algus,

mis sellest, meil tarvis pistuleti moodi,

Prantsuse stiili, metodüümias,

nagu punkar, kes õllest viltu vaadand,

aaa, cannabinoidi, mustad päikseprillid

viltu kruvind,

mul tärganud huvi selle nurgas 

tiksuva poeedi suhtes,

te teda teate, jah kõnetan just sind

ja sind ka, 

mäletate küll kui revolutsiooni,

kui mitmik-kordselt kanda pöörand,

*

60ndatel võtsime vastu leppe,

et ei eal,

kuid kes teab, veel,

kui sina ei tea, 

nii väidad, nagu 8pall,

mis ennustama pidi tulevikku

aga mis siis kui joonelt,

nimelt ajajoonelt

on meid nopitud avaruse avarusse,

lineaarsest ruumilisse,

peadpidi unified!

*

Mis ma tahtsin öelda, viimased

paar tärni juba, ehk salmigi,

et kui sa oma kontsad jalga ajasid

ja kerkisid oma naiselikus suuruses,

ei pidanud mu otstes sõlmitud toredused vastu

ja vesi mis mu hinge kannustusel igaviku

nime kandis, 

võttis sind nähtamatu suudluse vimmas valvuriks,

kanna mu tähte, ta ütles, kui proovis

vinnastada kopse järgmiseks hingetõmbeks,

kui aint ei tõmbleks, 

siis südamed kokku õmbleks, Singeriga,

nagu Sügises, jah, nagu filmis,

et kanda vagaduse loodi, mõõtmata loori,

mis katnud ilmailma sinu sügavuses, mis, 

sinu silmis.

*

Nad valisid välja parimad, siis vaatasid neid sügavalt,

nii sügavalt nagu Tiibeti liiva puhuv munk,

kui palju meist luuletab?

Kõik vist, see osagi seal tolmuse katte all,

esimese paradiisi tuline ring,

katusel must lind, see sinu emalt, 

ehk isaltki, 

kui needuseid ei murta, su Saalomoni käsk

ei kutsu kristalli sõrmusesse, sõrmust sõrme,

sõrmi siia ilma, mullast Muhu mätta otsa,

kus mätta alla maetud su deemonlikud elukombed

ja vanaisa Vabadussõja munder,

need teadsid teineteist kui venelaste hirmu,

kas venelaste suhtes, ei meie,

Issameie, kelle laste, 

nad samuti on inimeste sarna,

nagu põsesarnad Moskva moodi, Balletisaalist

Berliozi veereva peani, tramm kui sõitis,

sõda kui limbo, sa tahad öelda, 

ei, mina ütle miskit, mis sinu sees ei kaja,

siin maailmas meil kõiki on vaja,

*

hommikud on ärganud kuketa, tikk-takk,

kunstipoolselt loodu, ise-ära-poodu,

kui südasuve kanti, nad viskasivad,

mul limonaadi sisse kullast münte,

Saalomoni teravad lapsed 

- Tema müstilised sõnad,

ära Wolandile ütle, 

Pasternak on munast murtud,

terake ioodi ja idioodi surm, 

kes süsteemi-vaenu välja näidand,

nad teinu temast näidend,

see parandama peaks nüüd kõik, 

selge see, vot kus lops, 

meil Peterburi, isake Vanja, Petja

tuline vend, Andruse isa,

kutsus palke Eestist langetama,

et sohu lasta Peetri kutsel,

tuhvel oli kitsas, 

aga munn oli suur, 

hobese moodi,

hobestega nad ära toodi,

Neva jõe kaldalt vahib vend venda,

aga ära ei tunne, nii kurb,

kui vajub igavese sõja unne,

*

(interlude) – ma taju valu,

aegade silmapilk, kui lapse torujas huuled

kustutasid viimase küünla rahu,

akna taga trolle ei loenda, 

ema viskab pesuvee välja, see aurustub,

aurustus küll, 

kuid see, kes veega tuli, 

pidi veega minema, lubrikant,

*

toredus mõõdeti võõraste naeratustega,

neil oli pühvli saba mõõdet,

pruun sihvat-sähvat,

päikese kuldne mõõk rebis hallaohtu,

nagu taas, ma haistsin ohtu,

kuid nüüd siin on nagu midagi,

ei ärevust, ei kedagi,

tuli kaminas, aur teetassi kohal,

nina kärnas, mokad verised,

mitte kähmlusest

vaid armastusest,

*

nemad manipuleerisid selle, kes tugevamat

ei kartnud,

tugev oli mitte jõu-märk, vaid

ahelvare, gladiaatorlik sihikindlus,

isand Tere-Talv,

tühjaks oli lutsutatud vilja salv,

puud olid metsa jäetud,

kasvama, mõrvama väiksemaid puid,

"mida sa ajad", nad ehitasid maja taha aia,

nad ehitasid aja,

lineaarne lõikuspidu, kulminatsiooni kuuldemäng,

Elmarist tuli kirikumuusikat, sakste suvelaule,

õhtuti hoidsid nad limbost karvavõrra eemale,

et puuvõõrik ja nahavõõrik nende ilusat muserdatust

ei riivaks, 

nad olid armastajad, sa ütled...

IV

INTERLUUDIUM

*

Veneetsia teatripublik kustutas Eestisse sattudes

sigareti valesse auku,

tuhatoos, mis viis sõrmed mustava hallinduse pealinna,

ei keeranud ooperit kuulates oma kasutajate/katsujate

küüneviha nende hostide, hordide vastu,

sedasi on eestlane ümber ehitatud, kauge Kalev,

ei, tema poeg, hiiglaste kunn, vana munn,

see sõna on rüve, 

nad katsusid meie tamme, meie tüve,

*

xenos, jah, see oli tema nimi

ja teda oli palju, 

ta ei mänginud pilli, ei keeranud topelt

kingapaelu kinni,

kui seisis peegli ees, enne kohtumist,

ei pigistanud vinni,

aga tema triviaalne frivool, jah, see,

lubas oletada väsinu mõistu-heidet,

ta kunagi oli kaotanud eide, no wonder,

do wonder, sel õhustiku valu kalk,

tal pähe kukkus palk,

see seletab nii mõndagi,

kas arust kaugemale sa ei näe...?

vaata uuesti!

*

vale tegemise ja vale olemise vahe

on kaua kustuv küünal, 

ühel on lõpp ja vine,

sina ju nii ei teeks?

Aga teeks ikka küll!

Et saada kõik, 

pead olema valmis OLEMA kõik!

*

Mina olen Leegion! - sure ära,

kelmid ja pühakud seal Saku lähedal 

sugulaste suvilas,

emad katsusid kullast kette, 

nad katsusid, 

ja unusid oma imekaunid sõrmed

liiga kauaks vette,

*

peremees parmupill, seltzimees

kelle taskus oli revolutsiooni auk,

Meie reliikvia on vabadus, 

isadel oli vähem saladusi, 

nad kasutasid keeli õiges kohas,

pillikeeled, see parmupill,

kui kooti saatusele lõnga,

kooti lõngaga mustreid,

Munast mis koorund sinu nägu,

ära aja hägu,

*

nad ütlesivad, et meid olgu palju

aga palju on siis surma

ja surma neeldu sa lasku, 

ta astub sulle otse tasku, 

kes õlg õla kõrval

võtab teise mehe

ja teise mehe jumala sealt vastu, 

*

aga eestlusele kuld ja kulla kõlin, 

Golem ja Gargouille

(see tunne) 

tal suled seljas, konte lutsutas -

see mürkjas-müstiline mees,

need hüüti kolme hüüuga, 

kui künkal kalmistute vingu, 

väänutusi sõrmenipsu, tilk-tilk, 

kui automaton serenaadi, 

musta kivi võtnud unest, 

punase savi teisest tulest, 

jumal-vaimu vardjaliigist, 

ülalt olemise tiigist, 

nüüd lausu: ärka üles! 

ja astu uude unne, 

¶

märgid rinnal, su tupe vedelik, 

nii kauni hinna - hingestatuse

võtab meilt, 

et sire-siledaid, kui suvel 

sirelite varju, anna kätte, 

näri mind, ära karju, 

su sünnitusel paneb mätta

teise kivi kuningaks, 

¶

su neetu veetlus, 

pruunisilmne kajur, 

hoia nartat ihu-hoolega, 

su krantsil on jooksuaeg, 

see nimetaks su hinge valuks, 

aga kivi kivilt ju armastust ei paluks, 

¶

kohtumärgita su viimne sõnapaar

mis kujuritel kadedaks teeb meele, 

nad lõigand välja sinu nõia keele

ja söötnud teiste kivi kuningaile, 

ketamiini-hobu, lasknu hirnatusil üle kanda, 

kus jõge polnud, ühtesulamise veider palve, 

hääl, kui laps kes vajund tuttu, 

kiire, kähku, sa tule ruttu, 

me ajame armunute unustuse juttu

¶

mul piisand sinust, su muserdatu filmi, 

su silmal kae, see udutanud ilmi, 

sel talvel kui pole valge ees sul pilvi, 

ta vaatas mind, ma teda, see oli kollane lõvi, 

kel puudu inimese silmi, 

¶

aitab riimist, manamiste kodukojavalust, 

nüüd on lõpu uue alu, liiga suur valu, 

nagu vali kärgatus, kui su mõnu kastab

minu rõõmsat nägu, ära palu, 

su armastust see ilm ei talu! 

Iteru

Dead are the ghost of friends

night like the silent Nile

three stooges on top of the mountain

at us they as us look like us

~

kui väga loomupärane, 

pärast kellapommi, käo-kukku, 

nad kirjeldasid hukku, 

pidusöök mu varavalge, 

kui juba talv siis ikka va... *

~

mõneti oli ta ebaloomulik, 

sinu varju sarna, vale-puha, 

et kraapind elu kärna

surma nimetissõrmega, 

tahtsin öelda näpuga, 

mõne lamba-äpuga

~

täna sööme ingleid kontideta

ja sinu nimi, see nimest ammu

kaugemale, avarusse, 

Gaugain van Gogh kõrval, 

kutsikate kõrvad vajund lonti, 

hullumeelsus vajaka jäänud

melaniinina, 

kui klaas-sussi jäätund jalg, 

valges vikerkaargi pöörab uttu

~

ära pea kõhklusi ülal,

nad tüükaina türal,

sel salamisi kratsi, õrn-halljas

vedelik voolab nagu ⲫⲓⲁⲣⲟ,

mul Mooses vedelikke jagand kaheks, 

ürgorus loobusime elamise pahest, 

nad meile panid käsi peale, 

nüüd ingleina me tõuse paradiisi uttu

~

puhu küünal, savist pese käsi,

need punase rannamuda surund 

imikuile suhhu, 

Ruhnu saarel värav, teine nähtamatu

ussikoobas, 

viib Egiptusesse ära ja naaseb Ruhnu

~

kõnd su sõrmed ristamisi mulle,

me astusime jumaliku armastuse tulle, 

ärata mind kui kohale jõudnu, 

ma kogun veidi jumalikku jõudu, 

kui tunned üksinduses õudu, 

mul muret paista, 

ma ärka veidi varem, 

küll sellest hakka parem, 

kui meid ma ninna haista, 

siin allikana lasen paista. 

Ooker

selle aasta jingle-jingle,

kuidas me küll talusime,

suure päeva valu kiskund ühelt mantli,

teiselt järgmise päeva vöö,

siis libisenud olemise valge lina,

libisenud õlule,

punaseks kraabitud ja venivillemlik,

ma lugesin ta huulilt:

ära pikalt venita!

*

force majeure, kui nägin abiellunuid,

neil silmis võidukas säde,

ma olin kustutanud,

kustutanud sädeme ära,

tiksuvate apelsinide 

ja mõneti kummalise aistingu keskel

võttis võimust üks ving,

bling-bling, ta kappas nagu mära,

kui mu sisse paistis talv, lumi,

selle päike, 

selle päikese sära,

*

nobelnlik, kui kodu vaatab vahina

su tühje kitse silmi,

relv puusal kõlisemas,

kuldne kelluke teisel,

eespool neljandat seina,

seal magas minu väike,

mälestus kui mära,

surnuks tulistatud,

ära, ära – nüüd lähme siit ära,

ta tegi maailmale kära,

*

aga tõsiste ninanipsuks,

töine narr, 

kirjutamas oma nalju ümber,

veetles varjamatut tõsiasja,

et mahajätt on huumori-kuldne vili,

teise mehe põllult,

saja aasta sõnnikuga,

nagu suudlus, mis kantud lapsemeelest,

mu mehelik naïveté!

Minu luule (nagu naine)

Minu luule on päike, 

sessoonne sulandumis-tunne,

kuhugi peidet südamekild, 

tilu-lilu jõulukulin 

novembri keskpaigas,

see üksindus 

kui olid lahkunud

ja mina jäin.

Jah, 

sedasi ma luuletan, 

kui pole enam sõnu, 

kutsun tulevikku,

minu luule on see, 

selle tulem,

minu luule on udu kamina nõlval,

sinu kingitud ingel, 

kuldselt põlev rattake,

minu sise-ilma vedru ja keder.

Minu luule on see, 

mis sinu suust, 

see magus õhk kui hingad, 

kui hingasid,

nüüd imab ta sind, 

see suudlus, 

see suudlus teise mehe suule.

Aga mina olen siin, 

võõras mees, võõras ilmas,

miski tundmatu tunne,

see luule mu hinges,

mu silmas,

kui sa pöörand pea 

ja naeratand seal, 

kus mind ei ole,

see on mu luule, 

seal kus mind ei ole,

seal kus sina, 

seal kus mind ei ole,

see on mu luule.

Liikuvatele *

Mõni päiksemahti salamisi vilja,

kiigutanud hõredaid päid sini-selge poole,

venitanud keha, venitanud Milja,

Kes iganes oled sina?

Kes jäänud kelle kätte, kelle hoolde?

Juba põletab Audrus mõne kivihalli,

muistne Hadrianus ehitanud valli,

mitte siia, mitte ida poole,

kus, kuhu jätnud hinge teise hinge hoolde!

Nüüd su lipp, 

mis kehadele virr-varr vintskust vahub,

keegi kolmandale tuhat vaimu palub,

et su number poleks liiga soodne,

kui su valik liialt moodne,

Nägid - nad taas on pannud silmi kinni,

valu petab valutaja ära,

sa ütled: Ära plära!

Ja nad viivadki plika ära, selle sama,

sinu sinisalataeva poole,

päiksemahti, jah me teame,

siis kui elul pole tarvis valvurit või vahti,

su tuli leegi juba niigi,

sa viljapää asemel viljapõld, 

mis tervenisti tuule kiigutada,

sa ise tuul mis hingest puhub,

kui koduteel rappumas on sinu elutõld,

kõik kaltsud peal, peidet surirahva pilu,

sul oli kantslis vilu,

ei jumalat, ei šarmi,

nad nägid su põgenemist, andsid alarmi

ja tulistasid kuulipritsist maha,

kuid paha, paha, elu eludele annab

uue raha, nad niitsid su põllu liiga hilja maha,

sa juba väänand küllusele taha

ja teinud end isandaks ja isandale suuri silmi,

kui lubas päikest ja selle talve valgeid ilmi.

- selles elus …

Saarepiiga ja Kalevipoeg

Ta hüüti “Nom de Dieu”,

püssipauku: piu-pau, piu-pau,

siis vale-nägudele veel maski saada ette,

me laski seda mürki otse vette,

kus seitse puuda Nipernaati kannu,

ei ühtki piigat tanu alla sannu,

ei tahtnudki!

*

Või õigem oleks öelda, õiglasemgi,

et kohtutund on tulnu,

kuid pole kohtunikke,

neil salkus juuksed ehtimas on 

baldahhiinis sarku, kui Põhjakonn

on teinu ülemise alumiseks ja

alumise ülemiseks ka,

kui kaosel varjamatu niiti,

kui katuselt varisenud eterniitki,

ma pooldan esmakordselt oma-riiki

ja kokkumänguks kiidan oma-liiki,

siis terit piiki, otsas lihakänts,

üks või kaks, ma lõigand tükke täitsa isse,

pistnud marinaadi sisse,

nüüd laulan lõkke ääres: Kumbaya, My Lord!

olen ameeriklastega ühte,

nad teavad muserdustest kahte ühte,

ei salamisi ühti, mu pesukausi vesi,

kui Nibelung mu laulu puhtaks pesi,

sel Nibelungil naise foon, 

ilus tume toon,

ma lähen kodu toon 

ja hiljem surmast loon

üht vilepillimängu,

mis tava-inimesed jätab kängu,

neil lõksutunne niigi rinnus,

seal kus südamele tehtud koda,

aga mida pole, süda - seda, toda,

*

palun rahu, seda öeldud on ammu,

Saarlaselgi suu on matsund,

kui ta kõhus viikingite last on katsund

ja kojutulekuks ei jätkund mahti,

ei küünlast ville, ei kuumust, tahti,

nüüd sureb elu-ringis miljoneid

väikesi surmi, kui leida ei saa, ei taha,

seda oma durma, paar veel lisaks, 

väiksematki surma, 

Moosesele anti dharma,

ta purustanud käsulauad, 

tema purustas peegli!

*

Siis oma andekusele visalt leili,

viska, viska, mul düünidele heitu selga,

ei, ma teisi enam ära pelga,

kui tarvis nüpeldada saunas selga,

ehk saunatagi,

ma viska maha soojadressi, ei,

ma raha välja pressi, 

sel õunaga on sama mekki,

kui kodus külm ja kisub tekki,

ei klikki-klakki, vaid küüntelt lakub

küünelakki,

teostamatu, ta mulle uitlevalt siis kostis,

ta ripub nüüd mu telefonipostis,

kaela ümber hinnangute tulirüü,

lapsepõlve sall, terav lambavillast,

nad peksnud küllalt villast,

nüüd mahla teeme viljast: Мерная

*

Armsamatele soovitakse sooja pai

ja ju siis sai, 

kui saiaahjust välja võeti soe sai

ja asetati tahenema,

niiske rätt pääle, piigalgi laup see vesind,

mul suusoojaks üks suudlus kesind

ja värske või, maitserohelisega,

kus siis muidu sai, 

peab ju lausa, 

Saarepiiga mõtles peale vägistamist,

et ahh, kärab kah, 

mõni tola ei oska keeltki

ja Kalevipoeg leidis oma mõõga.

Merovingide majuskel

Ma ingleid, kui kael on kange, ei usu,

kuid pühapäev, kui naisuke mul tikke rusub,

juustest sasi pusub,

näen peegeldusis naha alla verevahust läbi,

seda inimeseks olemise häbi,

kus tiivad olid, nukid talla, 

ma puudutusi lasin näppeist valla,

kui päike siratseva kodukolde leegi

lasi meile aknaruudust otse peeglei,

tead inglil pole ühte sugu, pole mitutki,

ta meie puute koha ütleb laenguta

sel kinkind valgustki,

et siis kui teiste segaste, teiste segaduste

tallavalus, kukenokk vaid puudu,

puudub süüdistuseks alus,

kes aususele kaasat palus,

et saaks hakkama ses elu-valus,

kui surma vahel hingitsusi talus - 

see seal ongi ingel,

kui meie vahel puudu eralduse

salasalaloori,

kui ükspuha, kui vana,

on olemise püha ja igavesti noori,

meie, mitte mina-sina,

sel tolmab taeva vägi, kristall kuul,

ehk lühtergi, kui vanaisa Luthergi,

kes smaragdi tundis lõhnastki,

ta väitis, et on leiutanud ajaratta,

see masinatest võimsamgi,

sest mõne hetkegi, kullast kallima,

ta toonud mälestusis tagasi,

ei mitte mungarüüsi vagasid,

Samose kirillitsas, vaid ses sümbolite

kurejalakirjas, mida luges mulle ette Mirjam,

kui panin pea tema sülle 

ja vajusin ingliks olemise unne.

El Gato

meil loomaga on sama mahti,

ei piisuke mind jalust raba, 

ma rebi suurematki tükikest, 

põllud mu kiratseva üksinduse ulgu

kõik on täis, 

kus nägin kannatajat, 

uudishimu abiga nii kütkes käis, 

kes küllussarve kevadises hoormis-mängus,

salamisi võidu käis,

mul tung kui südamega

külg-külje kõrval näis,

me inimlooma tõugu, kuid inim-

looma arvamuste karikat ei kulda, 

kui asjaajamiste nõus, me istutame

muresid kui mulda, 

ja kasvatanud elupuule üks või kaks, 

selles taktis, oksa, 

kõik arvamised leidnud rahu ses

puudutus, kui sõbraliku tundevilja

saab üksüheseltki peksta,

*

pole tarvis näha peeglist inimlõusta,

sel nimetusis kole kõla, 

kuid lõust on loomariigis kulla vääri, 

ja see karvane, kes kurinaha, saadanagi 

moodi tola, 

on kustutanud ammuilma inimeseks

olemise võla, 

*

nüüd pajatand on lapinahkne võrd-

väärastunud olukord,

kui ilus tegelikult on

loomastuda inimriigis, 

sest sina seal, kel jalad kääri, 

on püksid kohati liiga viigis, 

näeme tere-tulemast taga

varsti üksteise sini-kassisilmi

selles inimloomaliigis. 

Tere talv (interstellar)

ma olen loonud sind uue maailma jaoks,

olen kutsunud sind looma, 

sa tulid tule ja vereta, 

neid ruume mei peatund, 

kus sandikopikate varu, 

sel halvaendelise lõhna, õhka, 

kui pudel siniverelikku paiskand kotist, 

"miks?"

see tähendab kotisuud mis avamata,

sel pole sisu, 

see pole ava,

*

sel komeedina on kosmilisi püüdlust, 

ussiauk ja tähepuru, 

mul pulber hommikuti on silmas,

mul lumist tallamõõtu võtt, 

kui kuna-kuugi paistnud mulle silma,

ta paista veidi teisiti, 

tal eredat on mehhanismi, 

*

kulli ma tunnen

ja lõvi tunnen ka, 

ei tunne ma arlekiini, 

ei klounist asja saa, 

tal super-suva on eetikast

ja moraali

ei kõrvuta ta teadma-mehest

lugejaks, kes koraali

pidas elust toibujaks, 

*

nad vaatavad

ja näevad mind, 

sel sinuga on sama mahti,

küünal aknalaual:

"ära tee, see hingi toob ligi!"

mis juramisi jauratud on...

sa ise osake, mis kandnud osakesi,

ära eralda nüüd, 

see nüüd on siin, 

ta täitsa eralduseta

*

ja etendamas kunste,

varjuteater, polüfoonis, 

stigmadeta ühisvälja, 

nagu proovis

ise meelde tuletada, 

*

kuid teadjate teadmine

paneb unustama, 

*

kas mäletad mind? 

Uus maailm

Mina olen madu, harali keelega,

olen lõvi, selle savanni kõvem!

Mina olen kuu, selle pimedam pool,

olen Päike*, kodu sinu silmis.

Olen maelstrom, paat mille rebin kisku,

olen tuul, kui surma seeme!

Mina olen talv, selle kustuv igavik,

olen nägu, paistes ja joomane!

Olen vaesus ja kurb, selle mannetu hingitsus,

olen isa peksupoiss ja vihavaen,

potent motherfucker, seda olen ka!

Keevitaja kusagil, lastekodu, selle kortsus seinad,

viin ja selle igav spirit, I’m a bitch, I’m a mother!

Olen must leib, selle tuline igatsus eestlase südames,

kaugel maal, olen kauge maa.

Olen vedel ookean, kuu kui surub, 

tasane ja mõni targu, metsik kui tarvis!

Mina olen aastaaegade vaheldumine,

stress ja vindumine, külmunud vili, 

hambaarst ja murtud hammas, sünd,

imik, kes viimase kõrva tupe vahelt saab,

olen õhk selle kopsus, nüüd uus, nüüd taas!

Mina olen sealmaal, kus maad ei ole,

olen teadjate nähtamatu, olen vahetu ja vale.

Mina olen tõde!

Rohi, mis on roheline, olen mina,

sitasitikas sitapalliga, egiptlane sitaste põlvedega,

jep, seegi olen mina.

Olen transa, kelle tööpäev on lõppend, 

nende laste kisa, keda ta ei tahtnud,

tema kuulme auk, kõik siin olen mina!

Ja lõputuse lõpetuseks olen ma

mitte keegi, mitte miski olen ka!

Olen uus maailm, see siin!

Olen Mina!

Hetk

ma tõusin siit üles,

kuiv ja nimetu, 

võõrapärane lill, 

koduta südames, ei, 

südameta kodus, 

kus sinu raamatute vari

on jätnud järava pleki 

mu aknalauale, 

kus lühtri küljes ripub 

burlone kuldne kelluke, 

vist inglitelt saanud tiiva,

ma ei näe sind peegeldusest, 

ei homses hommikus, 

kui suur öine surm

tärganud vaevas, 

kui vesirattalt vooland vesi, 

teinud järve kristalliks, 

teravaks peegliks, 

ei, sealtki ei paista sind, 

sind pole kuuldagi, 

ei muusikas, ei linnulaulus, 

ei laste koorihäälteski, 

ei pühapäeva bažaari inimsummas, 

ei vürtside lõhnas pole 

sind samuti tunda, 

sind lihtsalt pole, 

sa oled vist juba tõusnud

ja läinud siit ära,

ma petan end petmisega, 

tean, et sealt saan varjude varju, 

sa oled pimeduse tald, 

küll kruusata teel, 

valge tolm, 

mu raamatute koirohi, 

naati, selle kuivanud surnuaeda

minu pliidi äärel, 

kuivanud on leibki, 

soolamata angerjat, 

kui on tore päev

aga mitte sind, 

sind pole mitte,

kui teisiti maigutan suud

ja klõbistan hambaid, 

su kutsumise valus hõik, 

sa ei vasta, 

sa olid vana maailma hing, 

sind vist pole enam, 

kui raputan lakka, 

mu lõvi on näota, 

tal on suur, meeletu, 

suur ja meeletu, süda, 

sind tal pole, 

teda muidu poleks, 

aga kui nüüd lõvi jääb unne, 

olen ainult mina, 

siin üksi ilma peegelduseta, 

ilma valu ja lõhnata, 

ilma rõõmu ja suunata, 

ilma sinuta,

olen hetk! 

Einzelgänger

"Mis abi on sinul tarvis?"

Nagu kesköine Seeba, 

musta öö kuninganna, 

nõidumise kehatu pärl, 

see vägi tema ümber, 

vöökohalt voogamas udu, 

silmis sõrmuseid sulatav leek, 

sõnad, kui haamer enne alasit, 

mõõk selle vahel, 

keel, pikk nagu Jeesuse lambal, 

tera kõrini, 

siis muundunud võtmeks, 

nagu võtmeks*, 

mis avab ukse vaevatute kodumaale, 

siin asun mina, 

hetke, kui piisk higi piiskab ta keha, 

merekohin kõrvus 

ja pasun sadamavõllis, 

siia uste vahele poome me üles, 

poome kõiki neid, 

kes istuvad aga tõusta ei jaksa, 

tõusevad aga istuda ei oska, 

mu jumalanna, sa Saalomoni vägine, 

edev pidustus, 

kõik liuad täis hanerasva ja seapäid, 

õunad suus, 

karamell su sõrmeotstel, 

kaneel kihutamas sõõrmeid mööda, 

vürtsid peletamas deemoneid su bastionil, 

anna mulle end, 

kasvõi hetkeks, 

mu ligane sõnadega mõistmine, 

mu usu tuhatnelja puudumine, 

puuduta mind oma kleepuva sõrmega, 

puuduta sealt, 

tihka võtta oma meest, 

nagu võetud on naist, 

võtta omale kasvõi hetkeks, 

siis lasen sul lasta mind lahti, 

libisen koiliblika tolmuta tiivul, 

tagasi väätide ja vinüülide vahele, 

keeran end lehtede pärgamendi vahele, 

ootama uusi lugejaid, 

uusi hingajaid, 

võibolla mustava kreooli nahka, 

võibolla lapsemeele valget, 

ma tean, kord kuristab peegli ees, 

see viimane mees, 

kes naisi kand... ehteks! 

Te kahvatu uni ja valede värk

see on väikeste inimeste maa,

see on suure varju riik, 

see on koduta laste küla, 

see on kudeva konna tiik, 

seni astub isanda putsa, 

must nagu pigine mees, 

korstna otsast rebinud lipu

ja kodus kasvatand tütart, 

kuulsus on vimm selle vinnas, 

kes tuulega võitu on joost, 

mure, kui mudane mõte, 

hing, kui laguneb koost, 

siin väikeste inimeste maal, 

see suure varju riik, 

põllud on siin võõras viljas, 

nimi on võlts ja vaene, 

suur surm piidleb igatsevalt, 

närib vaesuse konti pilgatumaks, 

ila moodustab järve, 

moodustab sood, 

moodustab surnutele mere, 

aga veri, see hingitseja vask, 

ei kanna vase mõõtu, 

ei anna arvu välja, nagu

tige tüdruk, kelle

rasedus on katkend, 

see on katkend volmalaulust, 

udust kääpanõlval, 

koolnu kibe käsi, mustava öö

terav ulg, läbi-

nägelik päike on ootel sinitaeva pilus, 

issand, ma vaatsi üles, seal vist on ilus, 

*pudi*, mu krants ja mu viimane surm, 

ei elust saa asja 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kõik mis oli kahvatu, 

ei kandnud loori välja, 

sand eksi siin, ei ühtki pulma, 

ei ühtki hurma, 

vaid seda pidet, revolver lasu lõppu, 

ei kippu, ei kõppu, vaid hing see rebit, 

siin otse ja veatult, austus siis, 

kellegi surma, 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kes, kelle tiigis? 

nad surema peavad siingi! 

äiu-ää inimestele

enne reaalsuse lõppu

Müstikute laulust ehk Rigorosum ehk "rohkem pole tarvis" T.S. Elioti elust kirjutatuna M. Sepperi poolt

teos luule suurkuju Thomas Stearns Elioti kohta
kõigis allegoorsustes, läbiva teadvuse laengus

(rohkem poleks ta soovinud öelda)

I

KEHVAKESTEST POLO VARJUS

*

Seal uduse Mississippi nõgusas hommikus,

munandite ja alakõhu valus, suur paks raamat käes,

näed kasvand nagu põlulill, jah, just "põlu",

Achilleuse ja Zeusi teravast sõnavahetusest

joobunud, leiutand ise sõnad ja keele

nende samade sõnade kandmiseks,

tõlkes paneb ta raamatu maha ja vaatab mängivaid lapsi,

jah, nii ma vaatasin, just, täpselt sedasi,

ütleb ta peegli ees, kohates selle peegeldusis

tuleviku luuletajat,

jah, just nimelt sind!

*

Peaksime varsti panema sukad jalga,

enne Maailma Laata, kui monstroossed obeliskid

ja marmorist tornid, nagu puhkava koera ninad,

nuhutavad maikuist õhku,

taevas vibreerib dirižaablite mootoritest,

nende võõrapäraste rattakeste ja mehhanismuste

alg-essentsist,

taevalik vaid selle vormi asupaigast,

ma teadsin, et sa nii ütled,

Onu Marcus, see Aurelius, oleks olnud uhke,

tema stoilisest rahust, veetlevatest põskedest

ja pisikeste poiste punastest säärtest,

punaseks pekstud Ameerika tuulest ja vimmast

selle preeriamõõtu avaruses,

ohh, kuidas köhib Lazarus, 

kui kõdu-tee, jah, just nimelt "kõdu" tee,

krõbiseb ta jalge all,

ohh, kuidas vallatleb lammas-lokiline Emily

oma punaste lehvide kiuste, 

sind kiskus tema veatuse koopaisse, teda kiskus,

jah, mind kiskus, just nimelt mind,

aga isa ei lubanud, kui valud liiga õõnsaks vedasid,

kui õhtust õhtusse lõunaosariikide manju igatsus,

selle kivijugapuu lõhnast kopsudes vetrus,

keegi kusagil on argentiinlastega maiustusi varastanud,

emadel oli kohe, kohe kõrini.

*

Aga Burnt Norton, laineharja triiv,

viivuks köhatades, seal see salamandri tarkus - 

kui hukatu leek,

jah, ahi prõksus ja leek limpsas nilbelt

meie varbaid,

kuid see polnud see, 

see miski, mis oleks öelnud oma kohaloluga:

Mina olen siin ja mina olen praegu!

Hakkasin just nimelt sama kostma, 

hääl su kurgupallilt kajamas lõputute aegade

vaalas-suhu, 

Ishmael mul nimeks, 

ta naeris väikese suure inimese naeru,

punased roosid mu kaminasimsil,

kristallvaas hellitamas lapsepõlve õhtute

järelkaja,

ta hüüdis jõudu, enne kui pöördus minekule.

*

Sihvakas ja muidumaias, kui tema ema,

naine nagu pihlakas, nagu mari selle oksal,

keeras auru vähemaks,

torud värahtasid ja lõrisesid siberi hundi moodi,

kusagil tõstis väsinud mõistmine pead

tema sees, minu sees?

et nüüd on paremad aiad ja paremad ajad,

ära keela mulle kergust!

isa pudel on teravat vedelikku täis,

kelle isa poleks?

ta kaldus hüpohondriasse, valetas end meeletuks,

et meeletuina näida,

kui tuli taevaseid vägesid tagasi hoida,

poisi tuba oli sulgi täis,

üheski padjas, tekis ega asemes polnud neid,

nüüd läheb lõbusaks!

*

Hollowed Ring ütleks, et põdurus on artisti surm,

ei, see just ta elamise algus,

suure jõe lahingutes, metallmonstroossused -

nähtamatud jalad vees, pommitasid viljaladusid ja haiglaid, 

kõnts ja piiritus voolasid samma,

mustanahaline juut jooksis paljalt mööda linna,

epileptiline kelner hüüdis teda sooja südame kantsiks,

see jättis jälje, kui tema tumeda naha all

lihaste kumerused kummusid ja meenutasid naha-

meistri parkimist,

tuul pihistas kõnetuid kristlasi,

misjonär rahatu, ema pakkus sama suppi,

mille keeldumisest ta kord rahuldub roosiaias.

*

kallis Emily, ta oli kallis,

teadis minusklite ja shriftide salakeelt,

nagu munk ennemuiste,

kõledate kellade kuma vaikust täis koridorides,

Prousti seeria näppude vahel, samet

ja pärastlõunatee, sellega ei harjunudki,

piima sekka, keerutas end Amazonase jõe sarna,

edasi oli postament kiriku teises toas, mis?

see nagu dharma, surma teise ringi,

*

Induse ja Emajõe vahele on jäänud terve maailm,

Kolgata nagu Calcuttagi, 

kus veripunaste soomustega draakon, 

dimensioonide äärmised piirid,

nagu kile mida murda, ilma murdmata,

selline oli tema luulekeel

ja luulemeel!

Ära torma tantsule, kui sul pole nõidumise tunni jaksu,

ühe algus on teise lõpp, nüüd ütlen mina,

su aeg on pärasoodu, nagu limane soolikas,

mis ei vetru, ei sure,

aga ära pane paksu, teepuru, kui kole,

kui istub lavatsis, mis kraanikausi ohtu,

kippu-kõppu, kui tore,

kui lõppeb igavese elu

igavene õhtu!

II

OXFORD

*

mentality, you’ve got to have it, 

my dear, and the rest is history,

põles teadmiste tuline tungal, siin haldjaid

ja haldjakeeli, sambad kui liivakellad,

keeramas aega teisipidi,

nuhutavad kirjakoerad, ninad kõik maadligi,

päevakoergi nagu mõni Jack, Prufrock, ehk

rooma saunas roomlase higi,

sündinud siin nelja seina vahel taas kord ütlema,

mis värvi tuksub sisemine süda,

reaalsusel on halvad kombed, näris seemneid

ja surus nuga kõhtu, 

siin kord rappija, doktorikraadiga, nottis hoori

ja nottis õhtul!

*

Ma olen uhke su üle, mina sinugi,

pisarad, mis pole soolaseima mere pärlid,

sel sümbol on ture,

kui koer, kes postimeestki ei pure,

Little Gidding, see seal sai valla, vorm vormita

ja liikumise salapära,

me nägime liikuvaid pilte, ma minatan,

me kandusime ajatusse,

vesi, tuli, õhk, maagi, see järjekord ei aud sel tee,

neli ja kvartetti, muusikapala, mis ütleb sume,

kui kreeklase etikettki,

kes nädalaks su dineele ei tule,

kuigi öeldud ju sai, et ilma Ameerikata see osa

kultuurist oleks puudu ülikoolist.

*

Feast of שָׁבוּעוֹת, nüüd me hullame,

kui hullukestel lend, see üle käopesa,

sakslased tulevad, pritsivad tuld ja tõrva,

torud olid täis, underground,

kui nüüd tuleks vihma!

me peletasime käega kärbseid, äädikas oli mõru

ja song, mida laulsime, õues korjasin paar

tammetõru, nagu sinagi, mütsid peas, 

pruunid, nagu lumeta jõulud meie Itaalia venna juures, 

tal sammud nagu Salieril, me Amadeusi sarna,

kuid isa võttis meid pehutuseks

nagu see isade asi juba võtta oli,

sul on lai keel, kuid mõistmisest pole tolku,

nendel, kelle dialoog on kõnest eemal,

nagu Livonia või Lincoln kalmistul,

kääpast liiga kaugel, 

vahi - vahil suured silmad!

*

Kuninganna on surnud, kaua elagu kuningas!

III

KELL JA KÄGU

*

"This is the way the world ends

Not with a bang but a whimper."

Kas pole juba küllalt?

Keegi karjus Faber and Gaber,

Faber and Faber – sa vana munn.

Nüüd me oleme sõlminud vana sadismusega

vande, et ühtegi vannet poleks,

sa ju teadsid, nagu teadis temagi,

kui vähe läheb tarvis kvaliteedi muisteks,

ploomid aias, suud naharibasid täis,

rebitud mahlaka vilja mateerialt,

me polnud Esmet tundnudki, 

kui tunda oli tema teadvustust,

jah, ta tuli mulle unenäos,

oli see ärkvel või ilmsi?

kes seda teab,

kõndisite St. Barnabase kiriku kõrvalt mööda,

teie ka,

kui udu kiskus Thamesi soojad veed 

õrna neitsi langesse,

nagu Βαρνάβας, ma siin ütlen kreeklaselt,

et poleks segadust – ma mõistan,

nad nuhutasid talveõhku, saablinahk

vetrus külma niiskuse käes,

teenijannad olid pannud kamina sooja,

puud praksusid ja seal, vaikuses,

nagu muidu, niiseas, 

langesin ma elemendi-mere

vängetesse voogudesse,

*

seotused ja seosed, need tulid mulle ilmsi,

ma olin nendega ja nendes,

olin osa mängust, kus reeglid olid ainult enda,

kus muist oli loobunu väljend, sest aeg,

sa tead, see aeg,

vana deemon,

ei mitte deemon, vaid daemon,

kel liiga palju antud võimu,

seal ma nägin eminentse emaneerumas,

kroonitud kõige valgema krooniga,

kuldsed planeedid, üks nende seast,

kuid mitte mulle,

jajah, vb sulle!

*

Ta ütles sulle, ütles meile, 

"ära patujuttu aja", sa teadsid viie meeleta,

kus valet saad, ei heitu,

sa närit koerakondita, üht kaela veel,

ei purejata nälgita,

kui osakesel seltsi on teise osa vaatlejast,

mulle meeldib see,

sa tead mida teed, kui tead mida teed,

nad siingi ütlesivad sama võrdust,

kui võrdlevad kõik samasust,

meil ajajooni võrratult, kuid aega pole ammu,

kõik ruumid, nii hüljatud, nii kõlvatud,

on katsund inimkonna rammu,

pisike poiss katuseplekil, küünealused mustad,

klõbistamas sõrmedega võõrast tuuni,

püksid mustad, tal nähtamatutest pole sooja,

pole külma,

kuid külm on meie seltsis, 

kui pole õpetatud kuulama kuulamata,

mulle meeldib seegi,

*

ta lapsepõlvest pidanuks kord loobuma,

kui armastused hulluvad, 

jah, just nimelt, just see – 

nad armastusse kuhtuvad,

memento mori, mu kulla sõber,

Melancolia I, las toetavad oma käsi,

kas nägid? nad kõik selle teadmised

on seadnud valgusele ette,

toeta ingel, nüüd oma käsi,

põskedele mis eal ei väsi,

kuid ohakaid ja selle tunnet 

igavesti räsiv,

अनुभव, ei rohkem ma ei käsi

end allutada endal, 

võtan sind ja teisi, just nagu

õde, venda, just nimelt,

ma kordan: õde, venda!

*

kuid ülesanne, mida tulla tegu,

meil sajandite vahe, dekaade kuniks 

Dürergi kord otsustanud lendu

saata oma sümbolite välu,

tal valgusest on küllalt,

kord ise valgust saanu,

meil tänapäev teeb isikule ohtu,

kõik kohad täis on omakohtu,

ta üksikute kalmistule kinkinud on halla-lilli,

kui sõber, kelle nägu suudeldud on villi,

me teame pooltki, mis teada teadmisest,

kui kallis sõber, sina lugeja,

kannad tuleviku eest hooltki,

las ma ütlen üht asja, sina vooli,

ei keegi, kellestki ei hooli,

kes pole saanud loobumise kooli,

nad sõbra majast teinud oma ülikooli,

roosiaed ja tuleviku väljavaated,

kõlav lemmiklaps, nii virk, nii kraps,

seal me kutsusime välja vaime,

ei suremisele tohi surm siis jalgu jääda,

las saanuks muutujale selgeks selle olukord,

kui transformatsioon, ilma ajamata nahka,

nahk kui reaalsus-loome, vägev värk,

hoidke oma piip ja prillid,

ta kuulus võitja Nobelile,

ja piisas aint minust, – see laiem mõiste,

mida mõistagi ei tasu,

*

aitab mõtlejatest, me olla nende samma

seadnud ohvri õigust toora jalamile,

käsipuud ja käsulauad, kõigil kulumisest 

surm ja pill, selle pilli keel, 

kui tuul libistab üle purunemisjälje,

hästi öeldud,

*

ja lõppeks ütlen meie kohta, las tema kannab:

lõpeta mõistmine ja saad teada kõik!

(teos on olla olemise ja tuleviku kandjatele)

'palun mitte mõista ...