kuiv ja nimetu,
võõrapärane lill,
koduta südames, ei,
südameta kodus,
kus sinu raamatute vari
on jätnud järava pleki
mu aknalauale,
kus lühtri küljes ripub
burlone kuldne kelluke,
vist inglitelt saanud tiiva,
ma ei näe sind peegeldusest,
ei homses hommikus,
kui suur öine surm
tärganud vaevas,
kui vesirattalt vooland vesi,
teinud järve kristalliks,
teravaks peegliks,
ei, sealtki ei paista sind,
sind pole kuuldagi,
ei muusikas, ei linnulaulus,
ei laste koorihäälteski,
ei pühapäeva bažaari inimsummas,
ei vürtside lõhnas pole
sind samuti tunda,
sind lihtsalt pole,
sa oled vist juba tõusnud
ja läinud siit ära,
ma petan end petmisega,
tean, et sealt saan varjude varju,
sa oled pimeduse tald,
küll kruusata teel,
valge tolm,
mu raamatute koirohi,
naati, selle kuivanud surnuaeda
minu pliidi äärel,
kuivanud on leibki,
soolamata angerjat,
kui on tore päev
aga mitte sind,
sind pole mitte,
kui teisiti maigutan suud
ja klõbistan hambaid,
su kutsumise valus hõik,
sa ei vasta,
sa olid vana maailma hing,
sind vist pole enam,
kui raputan lakka,
mu lõvi on näota,
tal on suur, meeletu,
suur ja meeletu, süda,
sind tal pole,
teda muidu poleks,
aga kui nüüd lõvi jääb unne,
olen ainult mina,
siin üksi ilma peegelduseta,
ilma valu ja lõhnata,
ilma rõõmu ja suunata,
ilma sinuta,
olen hetk!
No comments:
Post a Comment