Te kahvatu uni ja valede värk

see on väikeste inimeste maa,

see on suure varju riik, 

see on koduta laste küla, 

see on kudeva konna tiik, 

seni astub isanda putsa, 

must nagu pigine mees, 

korstna otsast rebinud lipu

ja kodus kasvatand tütart, 

kuulsus on vimm selle vinnas, 

kes tuulega võitu on joost, 

mure, kui mudane mõte, 

hing, kui laguneb koost, 

siin väikeste inimeste maal, 

see suure varju riik, 

põllud on siin võõras viljas, 

nimi on võlts ja vaene, 

suur surm piidleb igatsevalt, 

närib vaesuse konti pilgatumaks, 

ila moodustab järve, 

moodustab sood, 

moodustab surnutele mere, 

aga veri, see hingitseja vask, 

ei kanna vase mõõtu, 

ei anna arvu välja, nagu

tige tüdruk, kelle

rasedus on katkend, 

see on katkend volmalaulust, 

udust kääpanõlval, 

koolnu kibe käsi, mustava öö

terav ulg, läbi-

nägelik päike on ootel sinitaeva pilus, 

issand, ma vaatsi üles, seal vist on ilus, 

*pudi*, mu krants ja mu viimane surm, 

ei elust saa asja 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kõik mis oli kahvatu, 

ei kandnud loori välja, 

sand eksi siin, ei ühtki pulma, 

ei ühtki hurma, 

vaid seda pidet, revolver lasu lõppu, 

ei kippu, ei kõppu, vaid hing see rebit, 

siin otse ja veatult, austus siis, 

kellegi surma, 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kes, kelle tiigis? 

nad surema peavad siingi! 

äiu-ää inimestele

enne reaalsuse lõppu