Einzelgänger

"Mis abi on sinul tarvis?"

Nagu kesköine Seeba, 

musta öö kuninganna, 

nõidumise kehatu pärl, 

see vägi tema ümber, 

vöökohalt voogamas udu, 

silmis sõrmuseid sulatav leek, 

sõnad, kui haamer enne alasit, 

mõõk selle vahel, 

keel, pikk nagu Jeesuse lambal, 

tera kõrini, 

siis muundunud võtmeks, 

nagu võtmeks*, 

mis avab ukse vaevatute kodumaale, 

siin asun mina, 

hetke, kui piisk higi piiskab ta keha, 

merekohin kõrvus 

ja pasun sadamavõllis, 

siia uste vahele poome me üles, 

poome kõiki neid, 

kes istuvad aga tõusta ei jaksa, 

tõusevad aga istuda ei oska, 

mu jumalanna, sa Saalomoni vägine, 

edev pidustus, 

kõik liuad täis hanerasva ja seapäid, 

õunad suus, 

karamell su sõrmeotstel, 

kaneel kihutamas sõõrmeid mööda, 

vürtsid peletamas deemoneid su bastionil, 

anna mulle end, 

kasvõi hetkeks, 

mu ligane sõnadega mõistmine, 

mu usu tuhatnelja puudumine, 

puuduta mind oma kleepuva sõrmega, 

puuduta sealt, 

tihka võtta oma meest, 

nagu võetud on naist, 

võtta omale kasvõi hetkeks, 

siis lasen sul lasta mind lahti, 

libisen koiliblika tolmuta tiivul, 

tagasi väätide ja vinüülide vahele, 

keeran end lehtede pärgamendi vahele, 

ootama uusi lugejaid, 

uusi hingajaid, 

võibolla mustava kreooli nahka, 

võibolla lapsemeele valget, 

ma tean, kord kuristab peegli ees, 

see viimane mees, 

kes naisi kand... ehteks!