pistetud otse sügav-sinise taeva sisse,
mõõdab maailma temperatuuri, selle kaalu,
inimeste arvu, nende muret,
kuid siis sosistab vabadusele teise kutse,
Babüloni kuningas ja Maaket – tema vesiir,
kuldsete kettide raskuse all teadvust kohmetult
koltund, üks teadma-mees,
nimi juba unund, või ütlemata õnnis, et nimest üle,
*
säärane oli asjade käik, kui vedelikke üksteise sisse
kallati, ajas üle ääre, teati kuude käike,
sfäärilist maailmaruumi,
kodutu ja kirgas tünni-vanake, olla Alexandrit heidutand,
neelas maitsvat mõdu ja küsis muna sekka,
hallitus valgel keedusel meenutas talle ilmaruumi,
selle muutuse arengut, seenelist kestust,
*
sääraste päevade kiuste küsis Marduk oma oraaklitelt,
nõid-naistelt mõnda usulist, mõnda sõnalist,
mõnda loitsu tule tarvis,
sees oli elamine hõre ja puudutus ei pidat aitama,
ta keeldus Musta-fari teenetest, mustad käbi-silmad
ööd vaatlemas, öö vaatas vastu,
jumalate padu, nähtamatu pea silitus,
karask tulnud ahjust, niiske nagu sõrmed, mis
väljunud ema-templi pühast veest,
*
kui sa oled see hea kuningas, siis tõesta seda,
ta jättis tõestamata, sest hea kuningas teebki nõnna,
sealt lasus tõestamine tõestamata,
*
pühades tekstides jäeti alati rääkimata selget keelt
aga nimelt, et keel pole kunagi selge
ja see, mida püüda seletada keelega, jääb alati,
kordan alati ἀλληγορία veetluse varju,
kreeklane oli vana mees, kindlasti pikkade juuste
ja habemega, peripateetlik ja mõmises siis:
"τὸ τί ἦν εἶναι"
*
nam cum habeat eorum sententia nihil esse praeter individuum
ütles Tema
ja talle vastati:
Non sunt multiplicanda entia sine necessitate
*
kes oled sina asjade suures mängus?
kes asi sa oled, kui asi on kes?
mis on vari, mis kutsub aga kutse on aegund!
mis on miski väljaspool miskit!
*
ja sealt ta tuli, me puudutasime teineteist
ja mõistsime, et sedasi me olemegi kulutanud ajatust –
luues aega!
*
sõnumitooja Parzifal, naerdi Luciferi vennaks,
tiivutud kõle-kujud,
hallideks tõmmunud kuldsed kujud,
esiisade kodades, kõrgete valgete lagede all,
amorfsed kujud, vanade aegade kuningad,
mõmin kirjutatud näkku,
vana mõmina sarna,
*
meist on saanud need kuningad –
võta, see on sinu!
*
Kui ma end pikali olin asetanud,
et puhata kirjatööst, tabas mind mõistmine,
rohkem ma ei ütle!
No comments:
Post a Comment