Sunday, November 20, 2022

Ooker

selle aasta jingle-jingle,
kuidas me küll talusime,

suure päeva valu kiskund ühelt mantli,
teiselt järgmise päeva vöö,

siis libisenud olemise valge lina,
libisenud õlule,

punaseks kraabitud ja venivillemlik,
ma lugesin ta huulilt:

ära pikalt venita!


*

force majeure, kui nägin abiellunuid,
neil silmis võidukas säde,

ma olin kustutanud,
kustutanud sädeme ära,

tiksuvate apelsinide 
ja mõneti kummalise aistingu keskel
võttis võimust üks ving,

bling-bling, ta kappas nagu mära,
kui mu sisse paistis talv, lumi,
selle päike, 

selle päikese sära,


*

nobelnlik, kui kodu vaatab vahina
su tühje kitse silmi,

relv puusal kõlisemas,
kuldne kelluke teisel,

eespool neljandat seina,
seal magas minu väike,

mälestus kui mära,
surnuks tulistatud,
ära, ära – nüüd lähme siit ära,

ta tegi maailmale kära,


*

aga tõsiste ninanipsuks,
töine narr, 

kirjutamas oma nalju ümber,
veetles varjamatut tõsiasja,

et mahajätt on huumori-kuldne vili,
teise mehe põllult,

saja aasta sõnnikuga,
nagu suudlus, mis kantud lapsemeelest,
mu mehelik naïveté!

No comments:

Post a Comment