kuidas me küll talusime,
suure päeva valu kiskund ühelt mantli,
teiselt järgmise päeva vöö,
siis libisenud olemise valge lina,
libisenud õlule,
punaseks kraabitud ja venivillemlik,
ma lugesin ta huulilt:
ära pikalt venita!
*
force majeure, kui nägin abiellunuid,
neil silmis võidukas säde,
ma olin kustutanud,
kustutanud sädeme ära,
tiksuvate apelsinide
ja mõneti kummalise aistingu keskel
võttis võimust üks ving,
bling-bling, ta kappas nagu mära,
kui mu sisse paistis talv, lumi,
selle päike,
selle päikese sära,
*
nobelnlik, kui kodu vaatab vahina
su tühje kitse silmi,
relv puusal kõlisemas,
kuldne kelluke teisel,
eespool neljandat seina,
seal magas minu väike,
mälestus kui mära,
surnuks tulistatud,
ära, ära – nüüd lähme siit ära,
ta tegi maailmale kära,
*
aga tõsiste ninanipsuks,
töine narr,
kirjutamas oma nalju ümber,
veetles varjamatut tõsiasja,
et mahajätt on huumori-kuldne vili,
teise mehe põllult,
saja aasta sõnnikuga,
nagu suudlus, mis kantud lapsemeelest,
mu mehelik naïveté!
No comments:
Post a Comment