Minu luule (nagu naine)

Minu luule on päike, 

sessoonne sulandumis-tunne,

kuhugi peidet südamekild, 

tilu-lilu jõulukulin 

novembri keskpaigas,

see üksindus 

kui olid lahkunud

ja mina jäin.

Jah, 

sedasi ma luuletan, 

kui pole enam sõnu, 

kutsun tulevikku,

minu luule on see, 

selle tulem,

minu luule on udu kamina nõlval,

sinu kingitud ingel, 

kuldselt põlev rattake,

minu sise-ilma vedru ja keder.

Minu luule on see, 

mis sinu suust, 

see magus õhk kui hingad, 

kui hingasid,

nüüd imab ta sind, 

see suudlus, 

see suudlus teise mehe suule.

Aga mina olen siin, 

võõras mees, võõras ilmas,

miski tundmatu tunne,

see luule mu hinges,

mu silmas,

kui sa pöörand pea 

ja naeratand seal, 

kus mind ei ole,

see on mu luule, 

seal kus mind ei ole,

seal kus sina, 

seal kus mind ei ole,

see on mu luule.