Golem ja Gargouille

(see tunne) 

tal suled seljas, konte lutsutas -

see mürkjas-müstiline mees,

need hüüti kolme hüüuga, 

kui künkal kalmistute vingu, 

väänutusi sõrmenipsu, tilk-tilk, 

kui automaton serenaadi, 

musta kivi võtnud unest, 

punase savi teisest tulest, 

jumal-vaimu vardjaliigist, 

ülalt olemise tiigist, 

nüüd lausu: ärka üles! 

ja astu uude unne, 

¶

märgid rinnal, su tupe vedelik, 

nii kauni hinna - hingestatuse

võtab meilt, 

et sire-siledaid, kui suvel 

sirelite varju, anna kätte, 

näri mind, ära karju, 

su sünnitusel paneb mätta

teise kivi kuningaks, 

¶

su neetu veetlus, 

pruunisilmne kajur, 

hoia nartat ihu-hoolega, 

su krantsil on jooksuaeg, 

see nimetaks su hinge valuks, 

aga kivi kivilt ju armastust ei paluks, 

¶

kohtumärgita su viimne sõnapaar

mis kujuritel kadedaks teeb meele, 

nad lõigand välja sinu nõia keele

ja söötnud teiste kivi kuningaile, 

ketamiini-hobu, lasknu hirnatusil üle kanda, 

kus jõge polnud, ühtesulamise veider palve, 

hääl, kui laps kes vajund tuttu, 

kiire, kähku, sa tule ruttu, 

me ajame armunute unustuse juttu

¶

mul piisand sinust, su muserdatu filmi, 

su silmal kae, see udutanud ilmi, 

sel talvel kui pole valge ees sul pilvi, 

ta vaatas mind, ma teda, see oli kollane lõvi, 

kel puudu inimese silmi, 

¶

aitab riimist, manamiste kodukojavalust, 

nüüd on lõpu uue alu, liiga suur valu, 

nagu vali kärgatus, kui su mõnu kastab

minu rõõmsat nägu, ära palu, 

su armastust see ilm ei talu!