Kashf

läänest nad tulid, sirged seljad kõigil, 

näod ilusad, mehed nagu muiste,

ja Muhhammad ütles: neidki saagu palju,

tollal kuulati teda,

me tõstsime naisi udust välja,

peatu marutõbine – su burka, 

see kuldne niidike,

*

kuidas nad julgesid kõnetada,

veel vähem arutleda,

veel-veel vähem manustada

nende sündimatute essentsi,

teadjatele jäägu teadja valu,

seda surelik ei talu, ei talu,

*

Al-Khansa elegeeris, see sõna, khm-khm,

me palusime vankreid peatada,

murtud küpresside salus,

roomlaste jalajäljed ja islami päike,

kristlaste mõõk ja kristlaste tuli,

uhhuuta, tark öökull,

enne kui hülgab oma öise rüü

ja poeb suurte rindadega

masin-silmse poeedi kaissu,

*

pussid olid kristallist, pommid olid...

vilja oli... 

siis lehvis kolmnurkne lipp moonipõllul,

salvei tossas, mürr, see teine,

isad ja tütred, tantsu oli tore vaadata,

kasvatas mõrsja-mõistmist,

mehed demobiliseerusid,

nende munandid müüdi turul,

isand أَلْكَع ostis need endale,

*

selle samba Iram kõndis liival

nagu Jeesus veel,

uhus veel enne, kui suur torm

tuli ja takkus ta endaga kaasa,

kõle tuluke vilkus, kui kahe mere

ja mehe vahele jäi ooteaeg,

aeg, kes ootas ja kes oli جن,

siis see samune, kelle nime ei karjutud,

ei karjutud välja, 

ütles teisele, kes oli sinu nime sarna,

et oma hõlst pane teise varna,

*

Kashf – see suure muna koorumine,

venelased müüsid hašišit düüni bažaaril,

araabia galeerid tossutasid nähtamatuid pilvi

ja õdak, kui õhtu peedi-poisike,

sõlmis jumala seitsmekümmet tuhandet 

pimeduse ja valguse loori,

et siis sinu süütusega, nagu märja rätiga

mööda kuldset liiva joosta,

silitades oma poisi-ea põsku,

nende muredat karvastikku,

*

nüüd tõmba tikku – ma loe üht lugu,

kord vanamees, olevat põhjast,

habe nagu vana-aja luuletajal,

rätt nagu kirstukaas,

roheline õun, mida ta alatasa näris,

küsis naabruses iluvalt piigalt teed,

see naitus tema kogenud silmadega,

ei teinud märkamagi eakohasust

ja koheselt rasestus,

nõnda ma sündigi,

pika ilu ja vana valu vahel,

*

vesiir, kes oli mu isa, punane kama peas,

kõlistas mustade ja hõbedaste kettidega,

kinžall tema peos oli kuldne,

lihtne salk tema laubal, mis oli hall,

mina olin oma poja esimene tolm,

universumi Noor-e-Ahadi, 

tulevik mu peos oli sõsar-kosmose nägu,

ehe ja käre nagu äike,

riivasin tema kleidiserva,

õnnis nagu mu valm,

mu süda,

mina olin Wahdat,

*

meil ei ole põrguid, 

kui see mille isand on keti külge aheldand,

kutsumatute fraktaalne näilisus,

sedasi hüüti võõrast ja tema realiteeti,

kudusime küllastunud villast entiteeti,

meie aja olule,

*

ta näeb kodusid, oliiviõli ja lilli,

siis ta tõuseb, 

jah, siis ta tõuseb ja haarab raamatu reväärist,

tema reväär on suur ja lai,

عجائب المخلوقات و غرائب الموجودات

on selle raamatu nimi,

*