sinu sfääre, sul minekust aimu,
küsimata kõnetust, tasakaalu madalaid vilju
noppimata õhtuis,
minust jälgi nähti taevas,
su pruuk kuulas sõnu südamest,
ma naeratasin, põlevate tuliste valus,
mille valus?- taassünnivalus,
ma palju olen talund,
*
kui madujas ise-olemise-tunne,
mind kutsus sinu sülle
ja lumesadu tähistaevas,
kõik mis eile, seda eilset vaevas,
kõik lahti saanu tegemise vaevast,
*
peenutsedes, seda öelda ei tasu,
ta annab ainult rikkale asu,
see peenutsev on sinu hinge vara,
kel natuke, see vaesust talu,
ei küllust niisa sa, sa ainult teda palu,
see on su olemise unustus ja selle valu,
*
ma kohtasin teda,
kelle kord maha olin mängind
nüüd eneses ma kogen paljususe vilja,
polnud kunagi, polnud liiga hilja
ennast tuua elavate ilma,
No comments:
Post a Comment