meil võwti käest nii maad kui lapsi,
udut sel korral kui kivist kuu ja tema uni
paistis võõrandaja aknast sisse,
ma ikka hoida sinust kinni, sa tead, ei tasu,
armastus on üksinduse vahekohtunik,
mäng käib igatsusist mööda, silkav sitasitikas,
et diafragma, köhas kulda, kui üksi,
kuidas siis muidu puhus mulda
ühe sargalt teisele,
neid surma-suretajaid veeti paradiisi auku,
seal nad naasid vabaduse mõõtu,
mõõt mõõtühikuta,
tore on kuulda olemise koolist,
et kes kellest hoolis,
me paista säravat kui ilmaime,
kes nägi, ei keegi,
kui kõik on pime!
No comments:
Post a Comment