Ahistuste palang (tervenemine)

 Nüüd siit ma tulen! kummikud tagurpidi viltu,
neid lapsi saatnud ingellik surma sõrme lõpp,

kui mokal paradiisi armi, ei puudust püüa,

nad maapinnal saavad igavikku süüa,

ja tasakaalust kaugemale püüdlust, ei tea,

sa salaja nüüd magama ei pea, sel süüdlust

kord närind vabaduse pale, nad kutsusivad

armastuse lapsi, nii hale, nad kutsusivad

peidupaigast iidset vaimu, ei vaime, 

kel silmis olemise säde, kes kastnud 

eheduse taime.

*

Kuid vaba pole mees, kes mõtleb, 

tal arukuses paljut taipu, kuid sõnadega

sa külluselt ei tõmba vaipu

ja närune, see tasand, see tasandiline

suremise riik siin,

mõni kuuldus kuulnud autokraati,

pildund kuldmünte vaese mehe paati,

neid kaladeks ta pidas, 

siin salajaste tuiskude sibulkupleid vindund,

ei kippu-kõppu, tera-kildu,

nad särasivad ajastute lõppu, loobumise kunstist,

nad räägivad kui kõneleb see uue tuul,

ta sasi inimlaste lõngu, ei hõngu,

pask mis küllalt kaua kuivand,

see pask on olematu-loomalt,

see, kes kandnud pikka aega võõrast maski,

mask mis sinu nägu, võõras hägu.

*

Ja äike, millel nimi suul, see sinu nimi,

löönud kuulajate kuulmeauku,

ei sära sure silmist sellel, kelle süda

kannatand on mitut pauku,

murdjale saab murdja palk, hea valik,

halba pole olemas sest...

kui kandis vana mehe noorest peale,

tal tervenemis-usku tasa

pole tarvis aga tore on elajates näha

seda mida kuuldud ema-kõrva-õhtul,

ja puhastus mis tulnu veest,

sai kantud südamete seest,

kui isas-lind, kes täitnu oma kõhtu.