kuningate büstid,
vaikivad ja surmarüüs, surm kui areen,
kelle süül?
nad loodusest on uhund, tuul kui kurva
kuu vari, need on uue aja tuhud,
maailm on loomastunud, see ju hea,
kui üksikute rand, see ihadena kõrbe moodi,
inimesest läheb see läbi, tal ju häbi,
kui hing kehadega kokku loodi,
*
religioonist ülemasse, taevaliku tasa valda,
ma valust kergitasin kanda,
kui tunde poolne uks, see avat,
kord täielikult kadunute valda,
nad silmasid me silmsidet, kui puhast pöördult,
sa pilgutasid ovaali, maailm on ainult pool toopi,
moduleerija on keegi salasõlme sidund,
see usk vaid tal on enesesse,
kui taevas maaga kokku loodi,
nad kutset pikalt vandunud, see inimsugu,
kui loojalt käest on võetud loodi,
kui süda nõudnud lahket koodi
*
ja sina tuli takkus, peatu, nuusuta kord roose,
sel aial sinu nimi, nad aeda tulnud kaunistama,
me katsetame uusi elamise poose,
kevad kohe siin, nüüd asu aga armastama,
*
ja vahe tegemiseks palju pole tarvis, sa närvis,
ma tean, nad piisakese võtnud allikate sügavusest,
kes küljelt paistnud loobujate kooli, ta värvis
üksikute hinge rooja-punaseks, sündsusest,
*
kuid mina siin ja sina ka, need päevadele valu tuikeks,
nii valutab, sa lihtsalt kummarda,
kui ohvri-puna põskedele kantu, nii talutav,
seda vaba-valla-südant nüsida on pussiga,
nii ohverdav, kui kannad endas teise mehe vilja,
nii võõrandav, kui päevast öösse, on hilja,
kui sõbra suud sa suudele andnud, need
sõbralikud tundepuhmad, ei kandnud
selle teise tunde ootust välja, veed
ja vetevaimud teinud meie kulul nalja.
NÜÜD VÕTAME END LIHTSALT PALJAKS
No comments:
Post a Comment