Su valguses said vanaks varjud,
kuid varjudele värskust lisab muutuse toomen!
Seal, vaata kas näed?
Me kuulasime lõustu, sisestatud läbi tahumatu udu,
et muundumise kunsti kiidaks sinu vägi!
Sina ja sinu mahhinatsioonid!
Nii avar on vormelite kadu, usundite paljusust
ei keela vahemehelik kõike-teadja, sel sinu nimi suul!
Kui kuust me teinu tärkajate padu,
ma teadsi juba siis su paradiisi, su loojangute koitu!
Kes ütles sünnivalus, et valu on kõige alus!
Ta oli keegi, kes kergust ei talund!
Kuid nüüd me peame magatama üksolemise tasatunnet,
nii kompleksne vaade keeruliste seas, aga ainult seal!
Kui kodusussis teadlikkuse paaria, tal kroonimata pea
on kuningate sugu!
Lõvi kui selline!
“Sindrinahka võtku”, ta sündind taas ja tasa madulikust heitlususist, kes võitu maitsend mürgihambata!
Nüüd on kiskjad siin ilmas lambata!
Kiskjasugu tuleb tormitulega!
Need majakad on kutsund äratama loome-sugu,
su hing, see karmus, kui lahkusega äratama peaksid
oma südant!
See sinu hinge koda!
Täna taevas on sinu ümbersünnivaevas!
No comments:
Post a Comment