Pinocchio

Sel allmaa sokku pühaks kantu,

ta surm oli kelladeta, kuld ja kakand,

tarakad on tulnu sööma,

kuid surma kerglaselt sa eal ei tappa,

tal hingel mitu iminappa, need lutsutanud

homset suppi,

kui põrgu ringe keeranud on super-kulp,

on vihast pööranud need uppi,

kõik kateldeks on pihuks-põrmuks,

see ingel surilina all, ta tutvustanud inim-õrnust,

sel allmaa sokku pühaks kantu,

ta tulnu kooli siia Tartu, 

linna, mis üleeilsest üle kantud, 

ja askelpungi toores vaevas, näe üle antud,

kui sopakotti pistnud triiki, 

meil tunamullu labidaga ta auku kaevas,

kui eestlasele oma riiki,

ja päike säras pooles taevas.

*

Nüüd salamahti aisting kasva, varu aega,

mis varust tuleb elamise rõõmu,

ma kogu ainu pühat rasva, ise teada,

kui janune, ma küsi sõõmu,

kuid pokreid päeva-tulega, see silm on kissis,

tal tupp, jah, mitu tissi,

kes nägi, pistis plagama, 

kuid udusulis lind, see surm ja looja

loomingule sala-ohtu, 

nad kollektiivi pannud magama,

nüüd ruttu, ruttu taevast tulnu sajama,

need penikoormad mattu uttu,

“me teisi peame vajama”, kuid

kellele siis unejuttu, tal küüne all on pind,

see hiiglastena heitnu pale,

mul surmaga tast hakka hale, kuid

surmata see oleks vale.

*

Ja imik-nägu, selle moodi, kes

kaugelt surmariigist ära toodi,

tal nukuna on oksakohti, puidust raibe,

ei siingi vallas teatud tema sugu,

tal liiga taevane on elulugu.