ei näita tundi, ei minutit, ei sekundit,
ta seisku valvureina tänapäeva uttu,
nüüd kiiresti, ruttu, ruttu!
Me sättisime teise aja luttu, see
söödaks surma palavasse suhu,
huuled kui tantsivad neegritarid,
peeglid, ainult peeglid!
Kuid värskust ei mõõdetudki välja,
neil värske kuld-musti uue usu puudujääki,
terendava vallanduse priiskav piiritus,
sa räägi alkoholist, Purupurjus!
Ta nimeta mind võllapuuks, siis võluriks,
mu võhumõõgad, neil väljadel ei lahinguga kattu,
siin võta käest ja justkui armastusse mattu,
Ei, ma tulen su poole, siis lubamisse sattu!
Kas oled saanud kõik mis küsitud? Ei,
mul puudu olemise tunne, kui sinu särgi alla
käe ma katnud, kumerus mis tippu leidnud piiki,
ma tulen meie aja vabaduse riiki, sul
monsterina peletuslik on vale, et kehadega
tuleb kehad panna pabereina kokku,
sul südant jagu rohkem kui miskit muud,
nüüd vaiki, kasta minu suud, sel
suudluseta ilu pole vahipoisiks, Hooli!
Ma suudlen ja vahetan siis ülemisi pooli,
nagu madu, millel tantsu vihtuv kuu, see sirpi,
ma tulen viin su,
Kuhu viid? Kas teadsid seda enne mind
ja minu tulekute padu? Ma sinu vanglat ei adu,
kui kõnni täitsa teisi radu, mul silmad kanged,
sa magamatu lurjus, kes kui tulen olemise kooli,
sa juba muutnud minemise soovi, ja oled ilma,
ilma joomiseta purjus, mu kaunis magamatu lurjus,
nüüd laula kirpki, et kes kellest saanu kasu,
mul maksta tuleb elamise tasu, ei sellest rääkida
nii palju, sul jumalate märk on küljes,
nagu vesi, nagu vesi milles hulpiv hüljes
eemalt jälginud on oma saaki,
ta uju ise jahimehe paati!
Te võtku oma käsi siis püksist välja,
me kustutame teisiti kord selle nälja
ja ütleme, et teeme nalja.
No comments:
Post a Comment