Iteru

Dead are the ghost of friends

night like the silent Nile

three stooges on top of the mountain

at us they as us look like us

~

kui väga loomupärane, 

pärast kellapommi, käo-kukku, 

nad kirjeldasid hukku, 

pidusöök mu varavalge, 

kui juba talv siis ikka va... *

~

mõneti oli ta ebaloomulik, 

sinu varju sarna, vale-puha, 

et kraapind elu kärna

surma nimetissõrmega, 

tahtsin öelda näpuga, 

mõne lamba-äpuga

~

täna sööme ingleid kontideta

ja sinu nimi, see nimest ammu

kaugemale, avarusse, 

Gaugain van Gogh kõrval, 

kutsikate kõrvad vajund lonti, 

hullumeelsus vajaka jäänud

melaniinina, 

kui klaas-sussi jäätund jalg, 

valges vikerkaargi pöörab uttu

~

ära pea kõhklusi ülal,

nad tüükaina türal,

sel salamisi kratsi, õrn-halljas

vedelik voolab nagu ⲫⲓⲁⲣⲟ,

mul Mooses vedelikke jagand kaheks, 

ürgorus loobusime elamise pahest, 

nad meile panid käsi peale, 

nüüd ingleina me tõuse paradiisi uttu

~

puhu küünal, savist pese käsi,

need punase rannamuda surund 

imikuile suhhu, 

Ruhnu saarel värav, teine nähtamatu

ussikoobas, 

viib Egiptusesse ära ja naaseb Ruhnu

~

kõnd su sõrmed ristamisi mulle,

me astusime jumaliku armastuse tulle, 

ärata mind kui kohale jõudnu, 

ma kogun veidi jumalikku jõudu, 

kui tunned üksinduses õudu, 

mul muret paista, 

ma ärka veidi varem, 

küll sellest hakka parem, 

kui meid ma ninna haista, 

siin allikana lasen paista.