püssipauku: piu-pau, piu-pau,
siis vale-nägudele veel maski saada ette,
me laski seda mürki otse vette,
kus seitse puuda Nipernaati kannu,
ei ühtki piigat tanu alla sannu,
ei tahtnudki!
*
Või õigem oleks öelda, õiglasemgi,
et kohtutund on tulnu,
kuid pole kohtunikke,
neil salkus juuksed ehtimas on
baldahhiinis sarku, kui Põhjakonn
on teinu ülemise alumiseks ja
alumise ülemiseks ka,
kui kaosel varjamatu niiti,
kui katuselt varisenud eterniitki,
ma pooldan esmakordselt oma-riiki
ja kokkumänguks kiidan oma-liiki,
siis terit piiki, otsas lihakänts,
üks või kaks, ma lõigand tükke täitsa isse,
pistnud marinaadi sisse,
nüüd laulan lõkke ääres: Kumbaya, My Lord!
olen ameeriklastega ühte,
nad teavad muserdustest kahte ühte,
ei salamisi ühti, mu pesukausi vesi,
kui Nibelung mu laulu puhtaks pesi,
sel Nibelungil naise foon,
ilus tume toon,
ma lähen kodu toon
ja hiljem surmast loon
üht vilepillimängu,
mis tava-inimesed jätab kängu,
neil lõksutunne niigi rinnus,
seal kus südamele tehtud koda,
aga mida pole, süda - seda, toda,
*
palun rahu, seda öeldud on ammu,
Saarlaselgi suu on matsund,
kui ta kõhus viikingite last on katsund
ja kojutulekuks ei jätkund mahti,
ei küünlast ville, ei kuumust, tahti,
nüüd sureb elu-ringis miljoneid
väikesi surmi, kui leida ei saa, ei taha,
seda oma durma, paar veel lisaks,
väiksematki surma,
Moosesele anti dharma,
ta purustanud käsulauad,
tema purustas peegli!
*
Siis oma andekusele visalt leili,
viska, viska, mul düünidele heitu selga,
ei, ma teisi enam ära pelga,
kui tarvis nüpeldada saunas selga,
ehk saunatagi,
ma viska maha soojadressi, ei,
ma raha välja pressi,
sel õunaga on sama mekki,
kui kodus külm ja kisub tekki,
ei klikki-klakki, vaid küüntelt lakub
küünelakki,
teostamatu, ta mulle uitlevalt siis kostis,
ta ripub nüüd mu telefonipostis,
kaela ümber hinnangute tulirüü,
lapsepõlve sall, terav lambavillast,
nad peksnud küllalt villast,
nüüd mahla teeme viljast: Мерная
*
Armsamatele soovitakse sooja pai
ja ju siis sai,
kui saiaahjust välja võeti soe sai
ja asetati tahenema,
niiske rätt pääle, piigalgi laup see vesind,
mul suusoojaks üks suudlus kesind
ja värske või, maitserohelisega,
kus siis muidu sai,
peab ju lausa,
Saarepiiga mõtles peale vägistamist,
et ahh, kärab kah,
mõni tola ei oska keeltki
ja Kalevipoeg leidis oma mõõga.
No comments:
Post a Comment