olen kutsunud sind looma,
sa tulid tule ja vereta,
neid ruume mei peatund,
kus sandikopikate varu,
sel halvaendelise lõhna, õhka,
kui pudel siniverelikku paiskand kotist,
"miks?"
see tähendab kotisuud mis avamata,
sel pole sisu,
see pole ava,
*
sel komeedina on kosmilisi püüdlust,
ussiauk ja tähepuru,
mul pulber hommikuti on silmas,
mul lumist tallamõõtu võtt,
kui kuna-kuugi paistnud mulle silma,
ta paista veidi teisiti,
tal eredat on mehhanismi,
*
kulli ma tunnen
ja lõvi tunnen ka,
ei tunne ma arlekiini,
ei klounist asja saa,
tal super-suva on eetikast
ja moraali
ei kõrvuta ta teadma-mehest
lugejaks, kes koraali
pidas elust toibujaks,
*
nad vaatavad
ja näevad mind,
sel sinuga on sama mahti,
küünal aknalaual:
"ära tee, see hingi toob ligi!"
mis juramisi jauratud on...
sa ise osake, mis kandnud osakesi,
ära eralda nüüd,
see nüüd on siin,
ta täitsa eralduseta
*
ja etendamas kunste,
varjuteater, polüfoonis,
stigmadeta ühisvälja,
nagu proovis
ise meelde tuletada,
*
kuid teadjate teadmine
paneb unustama,
*
kas mäletad mind?
No comments:
Post a Comment