kuid pühapäev, kui naisuke mul tikke rusub,
juustest sasi pusub,
näen peegeldusis naha alla verevahust läbi,
seda inimeseks olemise häbi,
kus tiivad olid, nukid talla,
ma puudutusi lasin näppeist valla,
kui päike siratseva kodukolde leegi
lasi meile aknaruudust otse peeglei,
tead inglil pole ühte sugu, pole mitutki,
ta meie puute koha ütleb laenguta
sel kinkind valgustki,
et siis kui teiste segaste, teiste segaduste
tallavalus, kukenokk vaid puudu,
puudub süüdistuseks alus,
kes aususele kaasat palus,
et saaks hakkama ses elu-valus,
kui surma vahel hingitsusi talus -
see seal ongi ingel,
kui meie vahel puudu eralduse
salasalaloori,
kui ükspuha, kui vana,
on olemise püha ja igavesti noori,
meie, mitte mina-sina,
sel tolmab taeva vägi, kristall kuul,
ehk lühtergi, kui vanaisa Luthergi,
kes smaragdi tundis lõhnastki,
ta väitis, et on leiutanud ajaratta,
see masinatest võimsamgi,
sest mõne hetkegi, kullast kallima,
ta toonud mälestusis tagasi,
ei mitte mungarüüsi vagasid,
Samose kirillitsas, vaid ses sümbolite
kurejalakirjas, mida luges mulle ette Mirjam,
kui panin pea tema sülle
ja vajusin ingliks olemise unne.
No comments:
Post a Comment