ei piisuke mind jalust raba,
ma rebi suurematki tükikest,
põllud mu kiratseva üksinduse ulgu
kõik on täis,
kus nägin kannatajat,
uudishimu abiga nii kütkes käis,
kes küllussarve kevadises hoormis-mängus,
salamisi võidu käis,
mul tung kui südamega
külg-külje kõrval näis,
me inimlooma tõugu, kuid inim-
looma arvamuste karikat ei kulda,
kui asjaajamiste nõus, me istutame
muresid kui mulda,
ja kasvatanud elupuule üks või kaks,
selles taktis, oksa,
kõik arvamised leidnud rahu ses
puudutus, kui sõbraliku tundevilja
saab üksüheseltki peksta,
*
pole tarvis näha peeglist inimlõusta,
sel nimetusis kole kõla,
kuid lõust on loomariigis kulla vääri,
ja see karvane, kes kurinaha, saadanagi
moodi tola,
on kustutanud ammuilma inimeseks
olemise võla,
*
nüüd pajatand on lapinahkne võrd-
väärastunud olukord,
kui ilus tegelikult on
loomastuda inimriigis,
sest sina seal, kel jalad kääri,
on püksid kohati liiga viigis,
näeme tere-tulemast taga
varsti üksteise sini-kassisilmi
selles inimloomaliigis.
No comments:
Post a Comment