Mina ja mu sõbrad

aeg või muru ?
aeg või muru ?
aeg või muru ?

ma ei tea ja kust ma peaksingi teadma
minu plangu otsas on põngerjate näritud
mädanev õun

õun on justkui mu isa nägu
eks mädand asjadega ongi sedasi

sarnased

jõe ääres patseerivad mai-higist nõretavad jooksjad
ja õllekastidega päevavargad

mina ja mu sõbrad oleme half n half

tee või tina meie elame alati mitmes maailmas korraga
ja maailmad elavad meis

aeg või muru ?

muru on ajas ja aeg on igavene

meie valime mõlemad
sest kunagi saab meistki 
ju suur ja lopsakas muru 

aga meie aeg siin jääb igaveseks
sest täna on meie maailmades maikuu
esimesed soojad päevad
ja õlleklaas higistab meiega võidu

rõõmupisarad ja hingerahu

keegi meist pole tantsulõvi
aga kui keegi küsiks meilt täna

aeg või muru ?

siis vastaksime meie kooris:
aga hing on half n half

See aeg oli nõiutud

Mis koletise nime sa vääriksid?
Mõtteta ja südameta olend. Valskust täis ja üdini jõle.
Kujutlus enne realiseerimist – minu hinge armutu emand.
Kaunim kui öö enne tormi,
mil laste viimased hingetõmbed rippusid paelana ellu-
jääjate kaelas.

Kui polegi enam midagi uut siin ilmas, kõik ainumas meenutus,
siis sinu nimi oleks sälk mu teadvuse marmoril.
Ümberringi kõle kõrb – mulle armas.

Põlga mis sa põlgad inimene, jõgi voolab omasoodu.
Sedasi armastab naine.

Ikka kaugele edasi suurest välguvalgest sinise kuuni,
sinisest kuust punaseni, Nektari merest Vaikuse mereni,
vaimudest maailma lõpus kuni taassünni läbipaistva
kroonini. Ikka edasi, aina kaugemale
kuni see mis pole omane mehele saab omaseks tallele.

Ja kui väga igatsen ma rahu.

Kui sa vaid natuke voolaksid mu poole.

Leviaatan

Kaos mu kallis sõber, muretu on su orjapõli,
seitsme pea iga suu on närinud seitset jumalat.

Kord pole väärinud olenditappu, aga siiski
leiame meie – inimlapsed bakteritena end sinu
müütiliste hiilgavate soomuste vahelt.

Ja kui see tähendaks kaotust oleks kõik korras,
aga põrmuks pidid sa saama ja põrmust sa veel tuled.

Ava oma poolkuu sisaliksilmad ja lükka pealt
oma surmarüü, aeg on järada, rebida, närida ja kriisata.

Ja kui päikese varjutab su mäluv kiskjasuu,
ärkavad kõik kes peidetud.

Saab selgeks asjade tõelisus.

Kui soovite näha mind, ei pea te vaatama kaugele.
Kui soovite puudutada igavikku, puudutage
armastajat. Armastage!
Kui soovite leida end, astuge oma päikese kätte
ja hingake sisse hingekevade värsket õhku,
silitage tärkavat loodust ja armastage.
Kui soovite jätta päevades kummitamise,
ärgake ellu. Elage!

Keevitaja, ärimees, koristaja, õpetaja, müüja,
isad, emad, pojad, tütred – elage! elage! elage!

Ärakasutatud ja eemaletõugatud, üksikud
ja kodutud, te imelised rändajad, olete igavesed.

Kaduvikust kaduvikuni sünnib inimesi,
inimesest inimeseni sünnib armastus.

Maa lapsed ja öö laulikud, udujoom pilkase
pimeduse talla all aga sellegipoolest läida
tuld kissis silm ja unusta see valu. Armasta!

Kui soovite mäletada, ärge otsige kaugelt,
teie olete mälu, mis hoiab tähendusi.
Teie olete tähendus, mida otsib jumal.
Teie olete püha ja ebapüha.
Olete elu ja surm.

Surejatele jäävad võidetud hetked
aga senikaua elage, elage, elage.

Ja hiljem on aega peletada kahetsust.

Hiljem on aega ...

Melitaea

Dactylorhiza maculata – lillakas ligitõmbavus
tähniliste päevade sumbumine kõigest ühte tiivasirutusse
olemise tolm elamise tuuletuses (inimene on suvi)

laenasime vihmastelt päevadelt une
tekkide ja linade puhtuses oli hea ajada nahka
küüned rebisid ja seljast sai Rorscachi test

skisofreenia (See on... See tundub...)

miks pole ühelgi vanusel ebakindlust aja suhtes?
kui meie usume aega siis kas aeg usub ka meisse?

hõbejase tähevalguse korduvuses peseb noor nõid
end puhtaks tülikatest sensuaalsustest
aga keha nõuab oma osa
aga keha peab olema hinge sees

tülikas sensuaalsus – nukkunud seksuaalsus

magadeski valvavad nähtamatud näod voodipeatsis
moonduvad unede emotsionaalsustes
kirves kätte on sama ehmatav kui pähe
aga vähemalt on lastel tuju hea

Kõigi maade ärkajad ühinege!

Vana mehe aasta

Saladused pakatavad tõeste nägudes.

                         Mis imeline vaatepilt. 


 Minu sündimise märgiks oli vaikus,
elasin tähenduste ja sõnade voolus,
sõnade taga välja mõeldud tähendused,
tähenduste seas sõnade voorimees.
Üks sõna kummitas mind kiilaneva peani:
armastus.
Vahetevahel, kui kilekotte tuuseldav tuul
neelas mu melanhoolset päeva, sündis
kõigi mälestuste seast tänane igatsus,
nagu ärevil täkk, ihaldamas rohelisi välju
oma kasvamise aedadest.
Kodu ilma kellata ja kell ilma oscillare'ta.
Keha ilma puudutajata. Puudutus ilma hingeta.
Müütide algus on alati, alati, alati inimese lõpp,
sest pole tarvis headel asjadel kasvada enesest suuremaks.
Elamise ämblikuvõrkudes siplevad mõtted –
armastajate kärbsepinin. Kerberos sünnib ajaga.

Kui poleks valguse vastu pimedust,
pimeduse vastu valgust. Kaugeneva terenduse
ja koduigatsuse huige, suve alguse roosakas päevalõpu-
taevas.
Augusti lämbete ja pilkaspimedate ööde varjus
pladistavad ränirinnad.
Talve õhukristallid lühikese päeva
õrnadel kätel kui krudisevate sammude intervall
lubab naise verel tõusta ja mehe verel langeda.
Uroborose amps.

Ja õhtuti, kui mu malelaud seisab jämedast klaasist
lõvijalgadel, ei vaevu surmgi mulle stauntonmalendeid laenata,
endal jalaga segada.
Kuningal isa nägu – maskist kaunim viha turvis.
Emand – kõik naised. Patiseis paratamatu.

Poleks vist vaja olnud pikka ja kuiva meest endaga kanda,
vennad pole ju aastad. Meri tõuseb sureva verekuu punas,
hetk enne sündi.
Mida see kõik tähendaks, kui vaid ehk, ainult siis seda,
et mis iganes sünnib sajandis, jääb minuti varju.

Igavik ja lõputus – mu kallid saatusekaaslased.
Pole vaja pahandada, inimesele omane on jätta
maha.
Neli aastaaega, aastast aastasse ja siiski tunnen,
et kardina taga seisab keegi. Kolm pikka pai.
Kolm väga pikka pai ja nähtamatu käsi.

Armastus: kui pole jaksu, isu, maitset
vaid tunne. Mehe meel. Mehe meel.

Mehe meel.

Igavusest igatsuseks (mõnele rohkemgi)

Nad ütlesid mulle, et ajalugu ei tohiks segada luulega,
liiga eksperimentaalne.
Millest tohib siis üldse kirjutada: kes kellega magab,
kui palju maksab poes vorstilatt, kuidas pääseb
Tuhala nõiakaevu juurde, mis valusid valutavad
ühiskonna heidikud.

Rosinsilmaliste tüdrukute vaateväljas haiseb praadivate
südamete rasv, kui Luunja poolt liiguvad lillakassinised pilved
meie ihade keskpunkti. Linn kui uuestisündinud.
Pole aega, vaid kihutustöö, seesamunegi ühiskond.
Sinu kaaslased, su vanemad, su armastused.

Nad ütlesid seda ja teist ja kolmandat ja siiski
ei kasva võõraste vaatenurkade kastmisega ükski ohakaski.
Pill tuleb pika ilu peale. (Ma ei oska ühtegi).

Kalamehe rõõm on visata üks mure teise järel, üle õla
ja ette, üle õla ja ette, üle õla ja ette. Enne katsikuid
sõlmis vanakurat kõigi pere meestega oma leppe,
pärast ristteid ja murakamoosi jäävad pühapäevaste
pannkookide sööjatest järele prussakad. (Tubakas
ja piiritus – seda kandis naabrimees üle õla, tuli tuppa,
saapad mudased).

Aga millest tohib rääkida?

Eile suri kohalik ennustaja kes ei uskunud, et tema
vaatlustest eemale jääv on reaalne. Kurosawa Seitse
samuraid mängis tema pisikeses kineskoop teleris.
(Järgmisena: Lõuad).

Tsirkusest on alles jäänud lõhnaküünlad ja viirukid
aga koju pole tulnud ühtegi värdjat. Minu peegelduses
on üksindus, mu südametu valvur.

Õhtuti vajub lagi ja ma tean, et seal kaugel eemal
sinistest värvidest kaugemal, veel kaugemal kui päikese
sulatav vaht, lasub tähtkujude magistraal, mis pole
varem kunagi minu jaoks tähtis olnud, aga kodu
saabki olla kodu alles pärast tunnet.

Mulle peavadki meeldima vastikud naised,
sest neile meeldin ma jubedalt. (Ütles kord.)
Kõik konnad konnakooris: 123 – armasta, armasta, armasta.

(Mul polegi paremat teha).

Vaikusest talve ja tunnid

Tule sära müstiliste allikate peegeldusest
ja ära heitle kadunud laste deemonitega. Nädalate lõpud
jäägu urgaste ja räpaste tänavanurkade tarvis, sest siin
pole lootuse inglipead ega ärevuse salamandrilõugu,
pole pärast kehade kogunemist vägevate ukse ees ühtegi
ülearust tundmust, ühtegi teadvustamise kortsu.
Ainult pidev salapära ja üksolemise magus hõngus.
Kui paljudega võib olla üks?
Kõikide meeste veriste hetkede amokk.
Kõikide naiste siseheitluste järelkaja.
Kõikide laste ja emade ja isade ja väsimuse elaja surm.
Missuguste varisenud mägede pulbrist sünnib teadmise üksildane puu?
Missuguse igatsuse rinnakeerust langeb taevas maaga kokku ja ainult
karje, see lõputa karje – inimese pilguheit lunastuse musta auku – võib
kanda järge? Kanda inimsoo jätkumise taaka nõretava lauba ja vintske
lihaga. Sitke ja sitkusest pinges. Magus ja magususest tülpinud.
Armas ja armastusest väsinud. Kohe palju parem hakkaks kui poleks aastaaegade
vaheldumist aga ilu nõuab muutuse ohvrit ja parem poleks kollektiivne,
parem poleks kõigile.
Parem on hetk ja hetk on häving.
Hetk võtku saatanastki tüki ja mängigu selle võlts-tähtsusega täringut.
Elamise võrdkuju.Haav haava ja hetk hetke järel nõuaks minugi pea tühjendamist,
nõuaks sinugi öiste manamiste laengus kõige värdjalikumaid ohvriande,
sest kas mitte polekski see kõige andunum armastuse väljendus.
Kuidas väljendada elamist? Olemist?

Tulid meiegi vankumatud nõuded kahe olemise vahele
ja siis kui itkemiste vahepalaks sai naerul suu, ei võinud keegi uskuda
toredate kihvatuste valges mõne haaremi paabulinnusulge jämedate haakide ees.
Olla elus on olla rändur. Olla surnud on jääda paigale. Mandumiste vabandusteks
on muutunud teiegi näod: Aga korter, aga maja, aga kallim, aga auto, aga, aga, aga.
Siiski leidub nukkudeski hinge. Siiski pole noorus kadunud
teie väsinud keredest ja lühtrite küljes ripub viimane fessiga burlone.

Lõpp saab alati algusest ette ja tuleb ka pärast teda. Algus vastab alati
samaga sest nii on kord seatud kui kõrgemate mängude mängijad
vaatasid läbi minu silmade su lahkuvat kogu, kuulsid minu kõrvadega
su võõrast nime ja nuusutasid minu ninaga sinu viimaseid aroome.
Päevad, päevad, päevad ja öö ei kutsu külalisteks vältimatuid,
olgu põhjamaade talve ehteiks su lahkumiskallistus. Su sõbralik käepigistus.
Su viimase võimaluse moment kui katad mu silme eest oma dekoltee,
sest oled tõesti jagatud nüüd kellegi teisega. Kes jagab jagajaid?

Kandmise asemel lendaks väike poiss ja väike tüdruk,
poolel teel kohtuvad kõik.

Eile pärast padukat istusin ma jõe äärde paadisillale
ja ei hoolinud märgadest riietest ega sinu sõrmedest
mis nüüd kedagi võõrast silitavad ja kellegi võõra
riista hoiavad

sinu suud

õues oli värske ja linna häälte asemel laiutas
vaimustav vaikus mida aegajalt läbistasid
vihmaterad lehtedelt nagu ürgsed trummid

mu kõrv kuulis mühinat meie algusaegadest
kui tilk su silmist ja huultelt surus mind
ühtivate hingede sekka

aga täna pärast vihma lubab päikest
ja mina ei hooli sinust enam

jõgi voolab endistviisi aga värv on veidi muutunud
siiski meeldib mulle vaadata seda vetemängu
kui õues on ainult ritsikate sirin ja vihmausside
roomamise vaikne sahin

kusagil tulevikus hoolib keegi minust ja mina temast
aga senimaani istun märgade riietega pärast vihma
ja armastan ennast sellepärast veidi rohkem
kui tavaliselt

sest tore on kui keegi armastab

Me kõik kasvame suureks

Kui kolm koolipoissi kuuseheki taga suitsu kimuvad,
jooksevad nende verivärsketelt huultelt nii mõnedki
sõnad mis kirjeldavad seda müütilist olendit nimega:

NAINE

Mitte ema ega õde ega klassiõed ja lapsepõlve sõbrannad,
vaid need kes isa tööriistakasti peidetud ajakirjas.

Need kes laupäeva öistes Emmanuellides
ja need kes on tulekul.

Kui mina peaksin naise võtma, siis modelli sest
need lasevad endaga kõike teha.

Kui mina peaksin, siis ma vist lepiksin sellega,
kes endaga midagigi teha laseks, olgem ausad.

Kui mina peaksin tulevikus naise võtma, 
mida ma kindlasti teengi, siis võiks tal olla
suured rinnad ja üldiselt hea keha.

Aga enamasti suured rinnad.

Aga neid naisi ei tulnud, need naised jäid sinna
kuuseheki taha koos nende poisikestega.

Tulid päris naised, need kes armastasid
ja need kes vihkasid.

Kui ma pean veel ühte tema luuletust kuulma,
siis poon ma end üles.

Kas tõesti pidigi armastus nii imal olema
ja nõnda mandunud?

Ma armastan teda aga ma armastan ennast rohkem.

Kägista mind.

Päris meestel polnud aega ega tahtmist,
polnud kainust ega huvi.

Päris naised ei teadnud mida tahavad
või tahtsid seda mida ei saanud.

Päris mehed ja päris naised elavad päris maailmas
ja me kõik kasvame suureks.

Jeruusalemma kassid

Templimäe kuldse sõõri kõrvalt paistaks kõvema
pingutuse ja paksemate prilliklaaside abil
240 000 hiirekuninga siksakiline rühmamine.

Igaüks veidi omal moel,
oma eelistuste ja maitsetega,
oma kõutsilike uskudega.

Igaüks rohkem inimene kui kass.
Iga inimene müüri ääres,
rohkem kõuts kui inimene.

Surnumere soola ja Vahemere sina vahel
õgib Jeruusalemm kui Iisraeli rabarber
oma vesist üsa.

Kasside vurrud kõditavad Luigelillede viimaseid
niiskeid alasid, kui nemadki oma osa
elujõust ammutavad.

Kui nemadki õrn-roosade õite lummuses
pehme nurina valla lasevad, mis kajab
minarettide ja hommikuste palvuste seas
kui lembuse taevalik sosin.

Metsiku kummeli imalas kuid meeli rahustavas
aroomis seisab linn paigal ja õhk tema ümber
väreleb müstilises vaikuses.

Ja kui mõni neist kassidest suudaks rääkida
ja mõni neist inimestest oskaks kuulata,
võiksid need kassid jagada Saladini mõtteid
ja kõndida tema kõnnitud sammudes
ja maailmatuma kõver kuu
oleks ainumas jälgija oma salapärases öises rüüs.

Sest kräunugu kõutsid või kisagu inimene oy vey
– kõigi päevad saavad kord loetud.

Rändurist

Ma olen kodanik, kes võtab asjast alati rohkem kui anda on.
Ma olen reaalsuste hele laik – pigmenditus ärkamise nahal.
Ma olen tõusu ja mõõna ohver ja kuu emand on mu kallim.
Ma olen surevate hääl ja vaikse elu trubaduur,
kuid minu esikus pole ühtegi võõrast jalanõud.

Ilm näitab välja minu sisemust ja kui sa ei tule hea sõna
ja hea tahtega, siis parem jäta tulemata.

Tähtis pole tihti vajalik ja vajalik pole tihti tähtis,
sest ma olen kodanik, kes on näinud tormi kõrbes
ja seitsme sümboli valvurit.

Olen kõndinud Babüloonia müüride vahel, nuusutanud
Nebukadnetsari armastust ja Amita igatsust rippuvate aedade vahel.

Olen heidutanud Naatsareti Jeshuat ja valanud pisara
tema nimel, kui inimene taltsutas põlevat madu.

Olen kodanik, kes pole ei sõber ega vaenlane
ja kelle tahe kõnnib varjuna mu sammu.

Vabandage mu mängulisust, olen päevadele allumatu
ja suudlen teie laupa, sest hetk on voolav jõgi
ja mina lausun kaldal vaikuse sõnu.

Inimene on korduv ja hullumeelsus on korrata
tegu lootuses muutusele.

Vabandage, et olen kodanik kes nägi ja leppis,
sest pole paremat rahu kui haavatavus.

Olen üks kõigist ja kõik on osa minust.

90ndate mälu on kui helesinine ja udune kaamera filter
sa võisid selles kõndida oma pisikeste jalakeste
ja laia naeratusega

kuid kuidas hoiaksid sa seal mind kui ma olen
sinust kordades raskem ja kurvem

kuidas teaksin ma sind armastada
rohkem kui last

ja kas me näeksime seda sama
mida näeme täna

tänapäev on valge ja liblikõitest kohev
hõljuvate üksiklaste üksolemise vaikus

ja rahu
nii palju rahu

su peenikeste sõrmede vahele mahub
tuhat minu elatud elu

su silmades peegeldub mu hing
keegi unustatud

keegi õnnelik
keegi leitud

imeline vägi
elujõud tagastamatu
vahva sõdurpoiss mooniväljal
puruks kukkunud arbuus
kevadeti kasvab iha
puude mahlast paksuks ei joo
altaritel punapõsksed näod
kõigil hääled peas:

ta teeb meile haiget
ta ei armasta meid

surnute marss
verekuu hiiglane taevalaotuses
pärast imelisi armastuse tunde
põleb eluminutiks taht
sõber halastamatu
südame ankur
ja lahkuv selg
kunagine partner

imeline vägi
andestusest puhanud
kõrvuti mööda elu

ja siis saime kokku
ja siis saime kokku
ja siis saime kokku

Pärast päevatööd püüa päeva ja pärast seda
võid seljavaluga voodisse heita.
Kui kallim, siis kallima kõrvale.
Kui üksindus, siis võtta üksindust kallimast kallimana.
Pärast päevatööd võid otsida end ja pärast leidmist
istuda maha või jalutada paplisalus
üksinduses päikese all.
Võid vaadata volbrileeke limpsimas tähist pimedust
ja joosta oma endisega tuleviku poole,
teadmisest eemale. Kaugele, kaugele, nii
kaugele, et silmgi ei seletaks ja siis võid sa kallis rändur
teha mida heaks arvad, mida süda lustib
ja mis ei segaks homset päevatööd,
sest elamiseks on vaeval eesõigus
aga võti on vaevast rõõmu meisterdada.

Võti on olla õnnelik.

Hingus

Sealt me läheme ja sinna on minek ja kordades pikem
oli tee – su surnust naasmine
ja üks kõigi kõik ühegi eest (vähemalt)
ja veel ja veel ja veel
kuni kosmose rattad veerenud meie märkidega ühte
kuni sündinud on sündinud ja veel
pole surmal aimugi meist
pole elu mäletanud kedagi võimsamat meist

sealt ta tuleb ja sealt minagi
tee kui jälitav mure närib kaela (järab ja järab)

sealt me läheme käsikäes puudutatud nahad
vajunud luustikel (väsinud nii väsinud)

sealt läheme me taas (kordades ja kordades)
sealt läheb rahu ja vaikus ja oaas kus allikas
ja allika ääres värvilistes hõlstides
ja sulgedega ehitud pügmeed valvamas

kui väärtustest enamaks võlub eluisu
ja su huuled sõid võõraid sõnu ja su kõrvad
jõid võõrast laulu (salapära)

pikkade arudega mehed
lühikeste armastustega naised

sealt me läheme elanud elu
ja joobunud meist

sealt me läheme väikesed ja kallid asjad
hetkest kallimadki: kivid me kaelas
kivid me peos ja rasked nii rasked kivid me
südames

võtan su riided seljast sa võtad minugi
ja koos alastusega tuleb ka puhastus

pole maad ja pole ilma
ja nii hea et sinna ei pääse mööda teed
vaid mööda hinge

Parem hea mees kodus kui mitu varrukast –

seda ta ütles ja viskas end diagonaalselt pikali
naeratas seda magusamat punase kirsi maitselise
huulepulga naeratust (või olidki need tema huuled)
ja jätkas: kahju, et mina teisiti võtsin

siiski nägi ta oma kurbuses välja kõige ahvatlevama
tordilõiguna ja kui ilmal poleks kahju hakanud
oleks päike valgustanud tema siniste juuste
varjust paistvaid kortse ja ilu mida väsinud
naised välja näitavad aga ise ei tea

mäletasin teda kui tema roosipõõsal olid veel
kõik õitsevad õied ja need õied olid kaunid

kõige kaunima antiikse keha lummuses
nägin teda ka selle magatatud voodi
väsinud vedrudel ja kõik see endine
voolas minusse

kõik see kaunis

ja ma mõtlesin endamisi et kui hea mees
on siis tegelikult see hea mees

ja kui nii siis milline on see palju lubatud hea naine

Just nagu sina

Kaarna karjatus mu süngetes öödes,
kui kõigi tumedate asjade vari on minu hinge vari.

Kui kõigi olemiste unes näeb pime meeski
valgust ja siis veel unistus sinust.

Unistus millestki kaugest, mille järgi
puudub tarvidus joosta.

Aga iha, aga iha, see iha
annab kehale väe olla rumalates lõksudes.

Ja kui päev on sünnitanud päikese ja äratanud
öisest hirmust mehe,
pole esimene avatud pilgu siht
see endine ja tore,
pole sinu tähti täis heledust.

Pole silda mehe ja naise vahel,
pole õrna lämbust kehade kollisioonis
ja pole sinu naiselikku teesklust,
millest mul alati aimu oli.

See varjatud teesklus,
et suutsin sind võita ja usk – see närtsiv õis mu peos,
et kodu oli meie ühisüritus
ja need seinad ja praod ja pildid neil seintel
ja kamina tuhmunud klaas,
mille peegelduses esimeste armupäevade veetlused.

Kõik see sunnitud valutamine, mille põhjuseks
võiksin nimetada sind ja kui alatu ning vaevast
räsitud see oleks.

Kui ohvriks lubaksin ja lunastaksin hullumeelsusest
sündinud hetki.
Kui lubaksin kurbusest vihaks moonduda
ja peeglist ei vaatakski mind see võidetud mees
vaid võlts ja väsinud.

Keegi teine.
Keegi, keda ma kunagi tundsin.

Just nagu sina.

Dianast

Paabulinnusuliste silmade voolav-sinine äratus
kolm lööki aknast paistva päikese all
kükitavale köögilauale
seitse pikka-ülipikka pai
punetavate säärte vahele

löök löök löök
on alanud uus päev ja uued nimed
meie kahtlustel

löök löök löök
kostab su koputus

taeva laenu makstakse tagasi kevadeti
põrgul isemoodi arvestus

võlgnik oled igatpidi

löök löök löök
sinasõprusest kaugemale

kollase beanie ja salli vahele
peitunud sinine võmbamurdja

kõige kallim on alati kõige teravam
süda kasvab ajaga
valu sureb

tule mu kõrvale
tule mu kõrvale

põle põle põle

Kas kuuled?

Kella kolmese ingveri tee kõrvale kuuleb mu vaimne kõrv
hääli ja ei suuda neid ühildada nägudega.
Mõni kauge mälestus ehk?
Mõni mõte?

Mõni teie inglist kallimate seast, kelle pärast on nüüd
see segadus valla ja kelle pärast peavad koolipoisid
veel meesteks saama. (Aga kui ei taheta?)

Mõni tundeküllane parasiit, kes võltsib oma naeratusi
ja seab end ohvrist kaugemaks.
Võlts-optimist ja tema võrratu iseteadvus – mentaliteet.

Ja sina, mu kõige salapärasem ja erakordsem, mu kõige valusam
ja kõige, jah kõige hävitavam.
Polnud palju vaja: sinu naeratust, puudutust ja hüvastijättu,
et tuua põlvini ja paluda kuud. (Ikka tähtede poole)

Polnud palju vaja aga siiski piisas sellest üürikesestki,
et muutuks olemise talumatu kergus.

Ma keeldusin uskumast teiste tõdemusi, justkui kirp kuklas,
kelle kuum suvetuul minema pühib ja kes hetkeks
lepib oma saatusega. (Ainult hetkeks)

Justkui see kõige halvem versioon minust,
kes ei soovi midagi muud kui isekalt sind endale hoida,
olgu sa või põrgu tuli ja sulagu mu nahk kontidelt,
sinust lahti ma ei lase. (Põle! Põle! Põle!)

Aga ükskord tuleb aeg, mil minu pilk sind ei ihalda
ja siis võibolla seistes laastu lume all, kuuled sinagi neid
hääli, nende seas minugi oma, nende teistega,
seal sinust kaugemal.

Flamingo

Tähelepanu tähelepanu nüüd on koitmas uus tund
ärkamise tund ja lahkumise tund
üles tõusmise tund ja pikali viskamise tund

suremise tund ja elamise tund

armastamise ja lootmise tund ja ebameeldivate
hoolimatuste tund

nalja ja napsu tund ja kurbade tund
ja pärast seda ka õnnelike tund

tähelepanu inimeste pojad ja tütred
teie tund ja teie tasumise tund on tulnud

ja ainsana säravad ühel jalal roosades liuglevates sulgedes
teie kallimad

küll nemadki teise jala maha saavad
küll tuleb nendegi tund