αιώνια αγάπη

ma olen suure tähe kauge laps

tema ema kes loobnu tulest

kelle kätel viimsed tunnusmärgid

surelikkus kui haavatõbi

tema isa kes unund kaevu

ustav vete ilusale voolule

selle jõgi mis kajatanud tulevikki

ma olen päikese lahvatav seadmus

mu suurustel ei ole piire

ma olen su armastuse mõõtu

kaua kudend konnatiiki

olen kivi selle suure kõhu all

sammal mil õrnusega kahas

tubli vikat löödud mutta

vili mis nutmas emasid

nende hooramata pärastlõunaid

taevas mis keelamas isasid

pilved kui hinge surilinad

valgemad kui miski muu

olen siidituhast kuu

see embleemina õmmeldud

mustava avaruse nähtamatuil kätel

see olen mina kui vaatan sind

su juuste hallitand õigsust

su rindade kibedat muljumist

su tuhmi naeratust

kui ilm laulmas ‘meie’ laulu

see teab et tuleb

ajatuse esimene tipp

kus on meie lipp

see igavikuline

مكثر

the mist in your brain
you’re going insane

shakalakalaa

!

üksikute pühapäevade valus

küll rõõmu tegi see

kui kurbus aitas pingilt 

tõstis lusika suule

onaneeris vaikselt

ja siis lubas maailmal

veidi valjemalt kuid siiski

…sisse sõita

sealtmaalt sõitsime maale

millised teed olid asfaldile alla jäänud

millised ratsud ja ratsanikud

metallist ja lihast ja luust

olid sajandite luual 

üle maa sõitnud

ühest postijaamast teiseni

kõrtsust kirikuni

siin oli Maarjamaa

põdura külatüdruku nägu

haigrunaeratus üll

kui tubli hõimupiiga

kel spirituaalsusest saanud on küll

siin ta laksutas oma lõugu

raputas rindu koheva vihaga

sõitis mulle ajalooga sisse

ja mina võtsin vaevakasetohtu

kui ainsamat armurohtu

ii

hiljem olime kõik ta põue all

sõrmed varajaste pajudena

koolnud ritsikate moodi

jalad taeva poole

nad jätsid lapsi kurva hoolde

kui sadamisi sandarme

piisad prilli laksu

ta tagumik sai pehmet plaksu

^

7

sulevina olevi poeg

kustund kivi äärde maha

oli unustanud oma nime

ta teadis armastusest

ja armastuse surmast

kuid ei teadnud oma nime

sest oli jumal 

ja jumal oli pime

let there be light

ja valgust saagu

saigi liiga palju

sulev oli mõistumees

ta seisis vaikselt nõjatudes

seisis tee peal ees

o

ei tahtnu taha

kui saba nagu eeslil

pandud naljaka naelaga

iiahite tõugu

musta mure meelierutavaid lõugu

vaikselt ta siseneb kui madu

ei enne sa adu

kui tuleb talv

ja järgmine sügis

mil sünnib Maktar

M

minu antiik on karm võlujõud

sõna millel vägi

vaikus milles häbi

ja usk mis närib läbi

kõik su pastlad paelad

roostetab su naelad

ja langetab vana põrmu

kui uusi lehti leotades

laulan tombombadillost

ja ümbersünnijärgselt

katsun su õunu õrnu

punaseid ja mahlakaid

ei tegelt ploome

- 

ma olen ulakate tõugu

kasta mind kui põlu lille

ei keegi enam vaja pille

nüüd sündimas on tulevik

divinis influxibus ex alto

tõde kui aegumatu silmis

meie usk ei küsi sundimisi

näe vaat kus tola tarka sõimu

ta ei kuulu meie hõimu

mis miski on ei küsi pilke

ta kallimaks on saanu silke

kui tõusu eelne varakus

on küllaldaselt vanadust

oh päästa mind mu kallis vaal

kui tagurpidi rüperaal

nad kaitsku sind su ende eest

su endi ended paljukesi

need võtsid maalituna

maailma nööri mööda

sedasi on kirjutatud

pühad pildid ikoonideta

idast läänest autoreita

nad võtsid palju südamesse

mis kus milleks kesse?

nad olid õhutud...

neis palju tuuli

mõni mõnuledes saanud kuuli

kust tulnu ütlemise taks

seesinane on liiga paks

raamat mis headust ütlemaks

kui kaugelt näha teise silmi

ei ennustanud tõrva ilmi

ma tulen sinu sülle

sa hoiad mind kui...

see on ilus...

see on hästi...

ma vaatamata sind näen... et

meie usk ei küsi sundimisi

– Melanhooliale

modus vivendi

ja me tarmukana samme

kui seadnud tuleviku poole

nad naitununa suudlusi

i

.

.

.

ilu on vaataja silmades

aga tema suri juulikuus

paiku peegleid paku…

…noh nüüd

kui kutsund maapakku

vihm. nii teisi piisku

ta võttis mind kui liisku

Avatud

suur ja valge mälu -

ta oli seesamune kaunitar

ma unustasin mustad juuksed

kogu külma raju

mu hinges palatalisatsioon

kui alkeemikuna kulda

ta süvikute kaunim taak

tiivad kui sulav lumi

isatu pärlendus laubal

kogu kollektiivne üksindus

nad andsid talle krooni

mina jalutasin teises suunas

mul kusagil oli kuningriik

ma enam ei unusta

kus armastatud lõvina

ta vaatas teisi dimensioone

mul oli väärikuse tõde

see kustus mardikana tuules

kuid kusagil seal 

kus trolle loendades

jumalaid teotades

me istusime lastena

ja hoidsime teineteisest

(kaugele ja kinni)

Loomise eksistentsi eelne kehastumine

minu maiteagimitmes iteratsioon

kes ütleb seda mida on ütlemata jäetud

kes valvab ja vaatleb oma kehade…

kauge-kauneid kantse

võrdlusteta vorme

tuhar-tunde mis sekundi täpsusega…

kandnud laia aega olemise nullpunkti

nüüd suure laia mere laineil

külma linna piiril

kus kallimate mustav jälg

saand üks sellest ühest 

kes polnud teise vääriline

ma sadulata ratsu - 

must ja tuliste silmadega

öö mu selja taga põleb tuhande päikese sära

palun võta mind võõrast laulust ära

kus refrääniks kannataja planeet

kus asukad kes üksinduse usku

nad saanud on kingitusi enda teadmata

nüüd kingitud on lahkumise kaunim tuun

see miski tume - miski suur

kes sündind enne aja algust

ma tean ta tuhandet nägu

ta kustutab kõik hägu

ta on …

modus operandi

siit algab üksikute õhtute kare vastupanu

nii kaunis ja õrn oma loomuses

töökindel ja veatu vajadusetus

sundidest üle ja silmusteta

päev kui varajane õis 

kulliküüs – härra

kohe saab küüliku pesast

vahva looduse modus operandi

siit kukub pulmaline võõra tasku

kapist kostab kole hääl

rõõmu pildund ühekssaamishetk

näe varjudele sõpru

neid paljusid silitanud aja käsi

mustand pilvik tõrvakarva

jõgi millesse kaks korda ei astu

nii nagu kõik 

sammal kuupoolsel seinal

aknad veski poole

vesi tammist

kaks kõva kivi...

homseks jahu –

valge nagu sügisene lumi

sinu pimestav nahk

Ciconia ciconia

kui kurejalul ööd

metsad kui mütsid

tukad sahisemas tuules

lehtedes säravaid silmi

natuur kui suureleheline

Aadamaõun pillapalla

nad sadasid taevast alla

sõndlesime varakaid mehi

nende naised kõlkusid kuldselt

värvilised figuurid taevalaotuses

inglite kesapõld

sa olid surmaputke surm

elus nagu viimane viis

mille viskasime jõkke

mille sõid kalad

mille vahune piir...

see ulatus

tuul kui tuli

suuresilmne neidis

tantsis võidu võilille helvestega

need katsid ta laugu

kui lauldi saunalaule

kerisele peksti vihta

sips-saps-sops

keerutati auru 

virutati vingu

kõik naelapead kuumaga

turritasid välja

toss tõusis valge kriidina

mööda taevamustatahvlit

ja sini-hinge-piin

see lõppes sisinaga

kaeti valge lina

ja ühe õunaga

mis kukkund oli puult

puult mille oksal

pikutas üks madu

ta keel oli pikk

ja silmad ilusad

ja tema teadis

kust ühendub 

mees naisega

kolm on kohtuseadus

kõik seadused on läbi

ütles kurg kui toomas lapsi:

häbi, häbi

häbi, häbi

Maarjamaa suvi

suvel kui sääri märjaks saanu

nad tulid kummipaatide ja supelpükstega

trikood kui julma ilu kolmnurk

antiiksed jumalused

kuningad ja kuningannad

vestid ja vestibüülid

jahedad ja pilvised pärastlõunad

udused järved ja karused kalamehed

lahkete silmade ja joonia jalgadega

ülikooliharidus kui kalaraipe hais

kaunid lõpetamised ja lõpetajad

ilusam kui Baudelaire luule

kui tundemängud sõdadega kahas

kui iga ilu omas nahas

soojad ninad puutund kokku

kohe algamas on värvide ajastu

me tuleme taas

pill tuleb pika ilu peale

nüüd mängi pillimees

nüüd mängi Vanemuine

Ασήμι

sa läbi põrgu särav kuu

kui taevatähti alla lasku

mis imevigur oli suu

mis iialgi ei kuulnu käsku

kui tusatorm on viimata

näe katsusin ma mitut ohtu

kui valevimm on tuumata

ta harki ajand läbi kohtu

siis salamandri nägu siin

ja askelpungi õitse löödu

ei enam maitse lumm ei viin

on virgatsina surnud poodu

ta oli vaba veski

ja vana oli ka

ta ema… teadis ütelda

In hoc signo vinces

minu ja kahe kuu vahel

seal on ilmatuma auk

sügavam kui …

ja minu ning kahe südame vahel

seal on meel mis riisumata

naljad mis rääkimata

naer mis naermata

kuid jaks mis tõstnud Moosest

tõstnud tema vett

ja sile tuhar … mõõtu

mis küsind plaksu

silitust mis pilpaid pildund

kui aknalaual karikakraid

ja neid põletatud sildu

ma olen joonistatud mees

Lazo

sinu päralt on maailm

nüüd sulamina liigub vaikides

kahest ainest üheks

et kinkida mägedele tiibu

nad juuri kiskund maast

kui põlu alla hullu silmi

nagu orav pesupäeval

valgete linade vahelt näitsik

tal udemes sääri

kui valus saab olla suudeldud keel

*

suure surma näol kahvatu ilme

tema pagas kauatuntud armastus

mis ajusid on keppind

ja paljud asjad vajaka jätt

see siin pole armastuse jutt

luule on vähetuntud vormel

*

nad päästsid valla suure tormi

(kes on nad?)

kui tuha varal liivast kindlus

kuldsest kõik halliks saand

mis kinni ei jää

saab kinni löödud

nõnda kasvas laste sugu

puhevil õied laulsid pisarate laulu

roosiaiast lendas tibu

kes liiga vara valmis saanud

*

tibu tibu 

ära näita

sealt paistab minu algus

mis naljana on terve valgus

Damascene

(vaatus viies osas)

i

põlvitan su ukse ees

see taevaminemispüha eel

selge vaatega näen su silmi

see olen mina Brutus

su isa ema ja kõik teised

kõik vaimud masinast

nimega mystique

kui siis salme lasin peast

münte taskust

udu kaldanõlvalt

raske koorem maha jäetud

kõik nahad heidetud

võta mind jäägitult

karjun hääletult

ma olen eikeegi

ii

kodu pole seal kust tulid

seda pole ühegi kaardi peal

see on sellelt väljas

here be dragons

iii

tule sellelt teelt

selle rongiga

mis viib pimedusse

läbi sellest

ja otse jumalikku tulle

seal valguses 

põle põle põle

et kuskil rannaliiv

ja sinu pisikesed sõrmed

kandmas liblikaid

värvilisemad kui öö

kui sabatähti pildund 

meie Apollo

iv

tuleteadja on alati see

kes põlenud enne

põlenud ära

tuhast tõusnud 

ümbersünd

nad…

v

meie vanad valed

ristid samblased

kreegipuu tuules

kiigub ja ootab sind

sa ei tule

siis kustutan tule

ja tärkan teistmoodi

(lisana)

ükskord algab aega

see sööb enne maailma

siis tulen mina

Kubistlik keha

see tuleb sellest...

kui küsid: kuidas sul läinud on?

ja siis nad ehmuvad,

vastavad kohmetult...

esmalt endale (korrigeerivad),

siis sulle

ja sina mõtled...

miks neil nii kaua läheb,

mis võtab nii palju aega,

kuhu läheb selle kauni isendi meel,

mis koopaid ja peiduurkaid ja vangikonge...

see läbi käib ja tuhlab

kust kopitusehaisusest trollikoopast...

leiab ta selle terava "mittemidagiütleva" mõõga,

siis tantsivad need silmad valssi,

unistavad paremast elust,

vaatavad sind hetkeks jäiselt

ja tormavad oma elude peale tagasi

nii nagu alati, nii nagu muiste,

loodetavasti mitte nii nagu tulevikus,

nii nagu sina,

kes tuleb kohale nagu puu metsas,

tuul põllul,

mõnutunne orgasmiga,

kui küsin "kuidas läheb?"

pärast seda mida tegime salaja

millest rääkisime sõnatult,

pärast kubistliku keha lõplikku muutust,

pärast looduse ja liha taasühinemist,

pärast sind ja mind,

just enne meid.

Sile nagu öö

Ma olen päris poiss,

pika ninata, see saetud,

kui otsa lõppend kubistlik keha,

pole midagi teha,

taas on surnud jänestega,

veidi kauem, veidi hoitud,

vana vaim Hortensia,

tal saba asemel maod,

silmadeks allikavalgus,

mõni vallatu kristall,

kirjuta unustamatuid lugusid,

unda kuu poole,

seal see prints

kes enam väike pole,

temagi on päris,

kuid armastus on…,

see on põleva puu viimane vili,

näed kasvan enesestki suuremaks,

puhun tule, haaran vilja,

selle kingin tüdrukule,

kes tuleb maalt mis püha,

kingin temale,

kingin kehale,

sile nagu öö.

Troglodüüt

Mis siis kui ma polegi pimedus,
mis kanti tahund valgeid pööke,

vaid salajane tunne, kui tuul, kui miski,

mis naeratab pärlvalgeid ja puseriti hambaid,

kui kaugelt eemalt vaatan sinu varje,

kuidas madudena need otsivad koduteed,

kuidas ikka annaks end sinu hoolde

ja kannaks muusikat armastuse moodi,

kui meenutan su jalge siledust.

*

toores on lapse meel

tema sõnade taks on pilkude küüsi langemine,

häbi tunne tõelisuse looriks

kuidas inimese rüü kasvab selga

nagu varakevadine sammal

nagu trolli kasuk troglodüüt

Olemisi

mina usun tänuliku romantika olemusse

kuidas vesised ja haavatavad sõnad võivad pesta

pesta kurjuse kui õela nõela heinakuhjast

panna inimesi langetama kaitsed ja maskid

kuidas tulevik kui soe tuul saab paitama põski

kuidas andestus kui vana viin joovastab kainet

tore päikesepaiste neljapäeva hommikul

liiliad aianurgal lastega kiikumas võidu

usun lahkuse võidukäiku valgusena pimeduses

võistluse asemik maa peal see koos loomine

ulatada käsi ja kuulda koputust uksel

lahkumise näruse selja asemel

peeglid kui mõradega järved

säravad su silmade uhkuses

et oled kingitus mis kinkimist ei lõpeta

kui aeg on kustund ja avarus sirutab tiivad

Ta puudutus kui vesipüks

Kui armastuse igemetes terav-valge hammas,

huuled punaseks värvund,

nüüd klaase ehtind suudlustega,

tema oskus lahti harutada,

lahti harutada hingepaelu,

ajaseintest kangutada mineviku naelu,

ta puudutus kui vesipüks,

mul mullit tundmuseid naha all,

ta peatub et tõsta silmi,

vaatab tuleviku poole,

kui naine kelle hoolde,

kelle hoolde saab jätta,

saab jätta selle kauni südame.

exodus

surm kui lina 

närind rotina olemise lõugu

siiski rohkem oma

rohkem kui taevasina

veetlusi vandeid silmi

kui vaatajad pimeduse poole

sealt paistab valgus salamisi

uuest ilmast 

uuest valust

tuulest mis sünnitanud lapsi

kelle pale tunneb armastust