kui surevalt koorelt rebitud templeid,
meie võidukeel oli tundmatu,
vana vanker logisva keeli,
kui veel polnud ratta kuju,
selle oru rahvas kummardas sind,
su verist müstikat, surma-nalju,
nad naeratanud õitsvate lugudega,
kuidas mind tõstwti piima-elevandina,
kuidas ma tilkusin su peale,
senini, vaata voolan ojadena,
kui su must sits libiseb põrandale,
meie ookean on kulutuli hinges,
nahaalune põgenemine,
uue teekonna algus,
huuled rebimas huuli,
märjad mõtted mõlgutatud ette,
ette-taha, taha-ette, kui kuidagi ei saa,
me kaisus sünnib planeete,
loodus-hierarhia,
vana vanker logisva keeli.
No comments:
Post a Comment