mens saepe lupina,
kui tulin su poole,
kõhkluseta,
et vaadata sära su silmis,
kui kuninglik vaade,
liiv mis voolamas
selle musta auku,
ἶρις,
siingi, tahes-tahtmata,
ma komistan ja…,
hõljun,
vaade on nii kaunis,
kui perseiidide sajus,
vaatab taevas mind,
ja vaatab kui võrdset,
nii nagu ahelik,
kuhu maetud on vaaraod,
Tutanhamon vist,
Kleopatra,
tema suur ja punane,
siis me võtsime,
kolm on kohtu seadus,
aga puhata
saab pärast jumalaid,
kui iga vigur lambike
on põlemas,
kui kodukakand on
maa-omanik,
nagu Vargamäe Andres,
rohkem nagu Pearu,
et muigaks rohkem,
et oleks rohkem naeru,
rohkem lusti,
nad saatsid salakuulajad,
loomad ja linnud,
kelle silmad olid smaragdidest,
roheliste lõunate säravad vihud,
puude kollane koor,
kirves ukse najal,
hingedeta nagu tülpinud kaja,
selle sügaval keldris,
näe, laulab juba,
(kaja su auditooriumis,
loe ajus*)…,
oli geniaalne astuda sisse,
siis saabasteta,
nagu jaapani pabermajakeses,
kuulata haikusid,
loodus kui loeb luulet,
tema võttis igat ühte südamesse,
minu suu saepuru,
kui rääkimine kuld,
vaikimine hõbe,
ta naerdes võttis mu käe,
ning lohutas mind,
kõik ajad kord sajavad maha,
siis nagu pimedad ussid,
nad neelavad võõraid pilke,
võibolla söövad teised ussid neid,
võibolla nokivad linnud,
need smaragd silmadega,
ära nori,
nad tulnud on komeetidelt,
nende emad on sureva tähe
viimane laul,
näed, nagu Apollo kaarikul,
kõik tähed on surevad,
nii see kord käib,
kuid see on lugu kaosest…,
No comments:
Post a Comment