kui liivakella tihe tilk,
klaas mis hingekelli manand,
näed saladustes udujoomed,
need me peatuspaigad sündivate all,
need tähe-kõlad vaikuses,
kui viimne sõna su huulilt,
see suland suudlusesse,
pilkaseid norupäid kõiki kõnetab,
su vaevatu samm,
sile noorus-kärg,
see pärjana istub säärte kohal,
vana valgus valutamas iluna neile,
vajutamas päikse-templeid,
kuldse kuma…, kuldse kuma,
siis me alles hakkasime…,
hakkasime minema…,
kaua veel, sa küsid,
kuid aega pole vastuseks,
sest aega polegi,
ta istub teiste sõrmustega,
vana papi ja uskumuste lõhnas,
seal kus need teisedki.
No comments:
Post a Comment