siis me tuleme ustest läbi,
nagu vanade aegade kangelased,
unistused helmestena kaela ümber,
näod nagu Ozymandiasel,
see kuju mis…,
kui puhusime uneliiva,
tantsiva metsa harali puud,
kõditatud taeva sinine ilme,
ning vaikus jalg üle põlve,
meie uus ‘maailm’ on tundmatuses,
selle kaisus kes kunagi ei maga,
puudutus tema õrnal nahal,
taevatähtede lummav…,
kui keegi põlatud, ei kunagi siin,
tants aurukatla ümber,
sõber sõbrale, loodus vaimule,
naeratus võõralt,
iialgi võõras,
ja paradiis mis kostnud:…,!?
No comments:
Post a Comment