ei, selle asemel kutsu nad aeda külastama,
milline kaunis žest see usaldus,
päikese poole pööratud päi,
lilledega kaasa,
kõik kaardid, kompass jäänud koju,
siit edasi on tundmatus,
hoia mu kätt,
tulised hommikud, kõditus hinges,
see müstiline vibratsioon,
kui kogu su kogetav saab…,
(ta pani sõrme mu suule),
tänasest me kõnnime vaikusega,
miski libises mu pinnalt,
kogu maailm ümises tulevat,
seal kusagil naeratab ta esimest korda,
kui puude leht tema põsele langeb,
nagu planeedi unine suudlus,
seni tuleb tasa astuda,
ole nagu oja, ma kala sinus,
siis nagu gracia, ta unustas end…,
meie puude vari maitses kehade luksust,
õitseda, veelkord õitseda,
see puhuv tuul on su…,
hingasime sisse teineteist
ja neid uusi alguseid.
No comments:
Post a Comment