see tuline riitus,
kuidas kustusid tuled,
kui tärkasime pesast,
kui kerkisime põllul,
kui voolasime meres,
kuidas tulen su juurde, seadmus,
uskmatu pilk ainiti…,
et luua kuningriiki, koos,
kui vana kevad on ilgena õitsel,
vanal kevadel me…,
siis langes hõbekardin,
sa nägid mu väge, ma tulin
suur kuu seljas,
nagu metsik pudulojune,
valmis närima puruks,
rebima, trotsima, vanduma,
visklema, kraapima, udune
mu pilk su rinnal,
korv kui seemne-padi,
ma panin puhkele end veidi,
hoia mind hoolega,
nad on päris vürtsised,
need iha tagused aiad
oma jahtunud…,
ja roosipõld muidu nimeta,
nüüd teatud kui…,
sest meie…,
sest meie…,
sest meie…!
No comments:
Post a Comment