Nüüd on uue aja joon

Ja siis istusin ma, 

üksi, mitte kunagi üksikuna,

kivil, kesk lilli,

näed sisalikki jälgi jätnud,

aja rahutu voog,

mu ümber, kui õitsvat

ristikhein,

tuul mille puhusid lõunast,

liibununa naha vasta,

ma naeratasin kohtlaselt,

nii mind nähti,

nägu taeva poole,

nagu ootel suudluseks,

mu kuninglikkus,

…, kui kesk olemise tormi,

ma olen oma rahu saar,

tule peesita mu peal, kohal,

nad varsti tulevad järgi…,

must mure peleta nüüd,

see kaua-kauge kõla,

viska mõtted tuha sisse,

vaata fööniksina tõusu,

sa lustlik jumalanna,

nad teavad sind,

su inglid päri-soodu,

õhtul kuulame lille kasvu,

kuskil puhub sadam lillat tuld,

vaalapüük on lõppenud,

koju, marss koju,

nüüd on uue aja joon.