Kuhu jäi su kodu?

Kuidas ma küll hakkama sain?
küsisin mina, Vaim vastas:
Sa saad alati hakkama!

Nendel aegadel oli sinu lõhn,

kui nimest jäänud väheks,

kuidas väike võluri-tüdruk,

see võttis oksarisu kui kulda,

tema pisikestel põskedel puna.

Siis ma kandsin teda tuppa,

pisikesed kõrvad hiire-külmad,

kevad niisutamas meie õlgu,

ronga must lendas taevas.

Kuhu jäi su kodu?

küsis Vaim, ma vastasin:

Jäi magama.