kui vaade üle Thames’i,
näed siingi aastaid lõikumas,
(usklikud kiirustavad kuhugi),
siis kiirgab suur kuma-kuul,
kiirgab üle katuste ja rennide,
sa naeratad,
su veatu kael liibub luigena,
meile jääb alati Pariis,
kui mõtled minust,
ma olen õhk mis silitab,
silitab Calais’ väina,
liigun tasa su poole,
kord suurest tormist sündinu,
laskun mööda mustlaste parvekesi,
kevadised lõkked,
(kohe ilmuvad nõiad)…,
ma puudutan nende luudasid,
olen nähtamatu jõud,
kohe oled päral,
kohe olen päral,
siis kaisutan tuhandeaastast kaisutust,
sinu teemantid ja gravüürid…,
need õrritavad nahka,
su pune…, selle valgumine üle su näo,
kohe algab…, siis saab…,
mis siis saab?…,
aga enne veel tundmused nabas,
su valged sõrmed, (jahedus),
palun veel…,
ma kuulen,
su ohked,
mis siis saab?…,
ütle seda…,
ütle seda hoolega,
(ta ütles)
siis ütlen…,
üheks saab.
No comments:
Post a Comment