soovinud teistele seda millest ennast ilma olen jätnud,
näinud metsa kui kogumit aga mitte iga puud eraldi,
näinud puude koort, tundmata nende mahla magusust,
kui samblale asetatud käega, tundnud südameid,
linnulaulus kuulnud kodukutset,
väikese maja aknast immanud värske leiva lõhn,
ma olen elu vaadanud justkui eemalt,
kauge kääpa üksildane valvur,
ei-kellegi-palvel, ma nuusutasin värsket vaimustust,
see niisutas mu põski, mu huuli,
see langes vihmana kõrgete taeva-hiidude üsast,
kuni tõusin püsti ja jalutasin koju,
sooja voodi, küdeva kamina ja pehmete ilude sekka,
seal kus olid sina.
No comments:
Post a Comment