need lõppeks õitsele on löönud,
kustub mineku viimne leek,
ja seal kus astub tulijate valu,
loobumise peatu kõiksus,
seilab pruunisilmne neidis üksinduse tiivul,
tema päralt on maailm,
tema kodu on tulevik,
tulevik - see olen mina.
*
Siingi võlub kolmekordne päike uskmatuid,
nende peade kohal laksub hirmu igavik,
et oleks asju ja nende asjade tagust mälestust,
inimene olla on rumalus,
selle tipp piilub pimeda koopana kaugust,
ennustustel on valus täide minna,
siiski me läheme.
*
Tuli ja peegeldus temast aknaruudul,
kui libistasin su riideid põrandale,
kaelal märk ussist ja selle hammustusest,
me pidime kaua nägema, kes keda…,
aga otsingu lõpp on alati, ma kordan,
alati leidmine,
siis leidsin su õrna ohke enda tipust,
surusin veetluse hammaste vahele,
pidasin mehelikkuse viimaseid pidustusi,
veel viimase mehena, kes pussi pistnud tuppe.
*
Kas sina teadsid tuleviku hinda?…,
Kellele kuulub pimedus, selle nurjunud vari,
kuhu taltund talleke, see valgusena,
paistnud päikene,
mina tulin tooma, õielt õiele,
seda ihaluse nektarit, selle joobumust,
kes katsund kord elementi, saanud selleks…,
piiritute teadmiste üksus,
väljaspool seda, mida kostnud…,
!
No comments:
Post a Comment