Alegre

Kui kauge müstika hele-puna täpp,

seatud sättumused, üks-ühele,

nad pidasid terveid vennaskondi,

gruppe, tugevaid ja ilusaid,

lõhutud südamete kavalkaad,

salajase vimma vaba valik,

nad teadjaid ei kõnetanud,

teadsid isegi,

kui tuli ‘must päike’,

anti verd väikesele suule,

kuidas naeris koobas kurjusega,

kui valgus sündis,

sündis pimeduses.

*

Rõõmu peetakse tugevate valuks,

kui siidjas ühtekuuluvus läbi ei vea,

ta purustas müüte,

istuti kärbestega köögi aknal,

vaadeldi kirikuvendi,

müünud mõhad ja rannamälestused,

müünud oma hütid ja naised,

nad kutsusid meid,

punaste kardinate tagant nad…,

kutsusid meid,

aga meie aeg oli vabadus,

suure surma ja elu virtsa-kuld,

tasane kaoot, perekonna illusioon,

kaunimate valede ja vahu summa,

armastus selle isand…,

pealik tilkuv tatt.

*

Kui siis mägede müha tuli alla,

austas sind ja austas mindki,

veetlev rotipüüdja, silmadega kivi,

kummus jõgede isanda ees,

kummardas ja tegi minekut,

parem ongi,

asja eest, teist taga,

kuld kutsub ‘lahtilaskjat’.