See hing oled sina

Nii palju hinge on kuulamas,

tema veatu avarus, 

kuidas pühib tuulena tolmu,

pühib su jalgadelt,

huikav öölind taeva salust,

ta hinge laulust loodud,

kui armastajad sukelduvad soo-järve,

pruunid hane-seljad heiklemas,

seal on hinge nägu,

see naeratab kui näeb,

nende silmad on ussi silmad,

on hundi ja lõvi silmad,

sipelgad on ehitanud hingest pesa,

nad käivad hinge radu,

hing on selle ema, isa, poeg, tütar,

see on valge karv ja käpad ja koduhoov,

see on kaminas leegis,

see on sõbra pisarates, tema naeratuses,

see hing oled sina kui tornid kukuvad kokku,

kui on valus ja ei tea mida teha,

see hing ütleb: usalda,

rohkem ta ei ütle,

see hing oled sina,

see hing oled sina.

Hinge (ardor)

Ma olen vaadanud peresid igatsevalt,

soovinud teistele seda millest ennast ilma olen jätnud,

näinud metsa kui kogumit aga mitte iga puud eraldi,

näinud puude koort, tundmata nende mahla magusust,

kui samblale asetatud käega, tundnud südameid,

linnulaulus kuulnud kodukutset,

väikese maja aknast immanud värske leiva lõhn,

ma olen elu vaadanud justkui eemalt,

kauge kääpa üksildane valvur,

ei-kellegi-palvel, ma nuusutasin värsket vaimustust,

see niisutas mu põski, mu huuli,

see langes vihmana kõrgete taeva-hiidude üsast,

kuni tõusin püsti ja jalutasin koju,

sooja voodi, küdeva kamina ja pehmete ilude sekka,

seal kus olid sina.

Psithurism

Ma mõistan su tuleviku tuhusid,

kui liivakella tihe tilk,

klaas mis hingekelli manand,

näed saladustes udujoomed,

need me peatuspaigad sündivate all,

need tähe-kõlad vaikuses,

kui viimne sõna su huulilt,

see suland suudlusesse,

pilkaseid norupäid kõiki kõnetab,

su vaevatu samm, 

sile noorus-kärg,

see pärjana istub säärte kohal,

vana valgus valutamas iluna neile,

vajutamas päikse-templeid,

kuldse kuma…, kuldse kuma,

siis me alles hakkasime…,

hakkasime minema…,

kaua veel, sa küsid,

kuid aega pole vastuseks,

sest aega polegi,

ta istub teiste sõrmustega,

vana papi ja uskumuste lõhnas,

seal kus need teisedki.

Vana vanker logisva keeli

Kuidas sündisime tähetolmust,

kui surevalt koorelt rebitud templeid,

meie võidukeel oli tundmatu,

vana vanker logisva keeli,

kui veel polnud ratta kuju,

selle oru rahvas kummardas sind,

su verist müstikat, surma-nalju,

nad naeratanud õitsvate lugudega,

kuidas mind tõstwti piima-elevandina,

kuidas ma tilkusin su peale,

senini, vaata voolan ojadena,

kui su must sits libiseb põrandale,

meie ookean on kulutuli hinges,

nahaalune põgenemine,

uue teekonna algus,

huuled rebimas huuli, 

märjad mõtted mõlgutatud ette,

ette-taha, taha-ette, kui kuidagi ei saa,

me kaisus sünnib planeete,

loodus-hierarhia, 

vana vanker logisva keeli.

Uue ilma lood

See ‘üksi’ on rohkem ‘üks’, kui ‘üksi’,

siis me tuleme ustest läbi,

nagu vanade aegade kangelased,

unistused helmestena kaela ümber,

näod nagu Ozymandiasel,

see kuju mis…,

kui puhusime uneliiva,

tantsiva metsa harali puud,

kõditatud taeva sinine ilme,

ning vaikus jalg üle põlve,

meie uus ‘maailm’ on tundmatuses,

selle kaisus kes kunagi ei maga,

puudutus tema õrnal nahal,

taevatähtede lummav…,

kui keegi põlatud, ei kunagi siin, 

tants aurukatla ümber,

sõber sõbrale, loodus vaimule,

naeratus võõralt, 

iialgi võõras,

ja paradiis mis kostnud:…,!?

Kuhu jäi su kodu?

Kuidas ma küll hakkama sain?
küsisin mina, Vaim vastas:
Sa saad alati hakkama!

Nendel aegadel oli sinu lõhn,

kui nimest jäänud väheks,

kuidas väike võluri-tüdruk,

see võttis oksarisu kui kulda,

tema pisikestel põskedel puna.

Siis ma kandsin teda tuppa,

pisikesed kõrvad hiire-külmad,

kevad niisutamas meie õlgu,

ronga must lendas taevas.

Kuhu jäi su kodu?

küsis Vaim, ma vastasin:

Jäi magama.

Nüüd näe maailma

Kui sa vaatad…, vaata hoolega,

neid mägesid su ees,

kuidas nulud nagu juus jalamil,

kuidas lugusid kostab,

pillimehe võhmas laulu,

seda udust jäänud lõhna…,

see mis kutsub koju,

kodu mis kusagil…,

võibolla mitte kusagil,

kui sa vaatad…, vaata selgelt,

neid silmi su ees,

tema raevu, rõõmu, ilu,

kui antiikne büst, skulptuur,

miski vana puu, juurdunud,

kohmetud huuled võbelemas,

tema patud on ainult tema,

mis polegi nagu patud,

lunastus mida küsind eelnev,

elud enne meid,

kui sa vaatad…, vaata õrnalt,

nagu vana hobu, ta ehmub,

nagu tuline juga,

praadimise pritsmed,

kusagil kukkus käbi,

looduse rikkumatu vool,

kui sa vaatad…, vaata end,

sa oled tormi silm, orkaan,

vihm mis langeb suvel,

vikerkaar kuklast tallani,

jalutuskäik mullal, paljajalu,

kindlasti paljajalu,

sa oled uskumatu, näivuse roog,

libisemas mööda kevadet,

tema hädist tuult,

sa oled nüüd vaadanud,

nüüd näe maailma.

Rosa

Kui me kingime oma hinge aiast lilli,

ei, selle asemel kutsu nad aeda külastama,

milline kaunis žest see usaldus,

päikese poole pööratud päi,

lilledega kaasa, 

kõik kaardid, kompass jäänud koju,

siit edasi on tundmatus, 

hoia mu kätt,

tulised hommikud, kõditus hinges,

see müstiline vibratsioon,

kui kogu su kogetav saab…,

(ta pani sõrme mu suule),

tänasest me kõnnime vaikusega,

miski libises mu pinnalt,

kogu maailm ümises tulevat,

seal kusagil naeratab ta esimest korda,

kui puude leht tema põsele langeb,

nagu planeedi unine suudlus,

seni tuleb tasa astuda,

ole nagu oja, ma kala sinus,

siis nagu gracia, ta unustas end…,

meie puude vari maitses kehade luksust,

õitseda, veelkord õitseda,

see puhuv tuul on su…,

hingasime sisse teineteist

ja neid uusi alguseid.

Tõusu-päev

Kui murtud tähe aimu,

ta katsund minu vaimu,

siis pruulind tundemängu,

ta keha vajund kängu,

sest taeval laulu laksa,

ta kulutanud maksa,

ei peatu armutõugu,

kui laksutanud lõugu,

homme on tõusu-päev.

Need on laulud mida laulsime

Mõnel juhul me kaldusime ‘teelt’ kõrvale,

siiski usuti teadjate poolt, et ka see on ‘tee’,

siis leida lahenduste asemel küsimusi,

õigem kosta ‘et need leiaks meid’,

ja kõige tipuks…, see uskumatu avarus,

see õrn linnu-noka-toks,

see teadvuse ühinemine elava kehaga,

suur silmad-lahti olemine,

kui puudutad ja oled puudutatud,

kui näed ja oled nähtav,

tume mõtlemise foon hajunud vaikusesse,

kadunute ‘Ära-masinad’,

mille asemel lahke ja külluslik universum,

piiritute võimalikkuste sümfoonia,

need on laulud mida laulsime.

Unio

Sinised taimed su aknalaual,

kui vaade üle Thames’i,

näed siingi aastaid lõikumas,

(usklikud kiirustavad kuhugi),

siis kiirgab suur kuma-kuul,

kiirgab üle katuste ja rennide,

sa naeratad,

su veatu kael liibub luigena,

meile jääb alati Pariis,

kui mõtled minust,

ma olen õhk mis silitab,

silitab Calais’ väina,

liigun tasa su poole,

kord suurest tormist sündinu,

laskun mööda mustlaste parvekesi,

kevadised lõkked,

(kohe ilmuvad nõiad)…,

ma puudutan nende luudasid,

olen nähtamatu jõud,

kohe oled päral,

kohe olen päral,

siis kaisutan tuhandeaastast kaisutust,

sinu teemantid ja gravüürid…,

need õrritavad nahka,

su pune…, selle valgumine üle su näo,

kohe algab…, siis saab…,

mis siis saab?…,

aga enne veel tundmused nabas,

su valged sõrmed, (jahedus),

palun veel…, 

ma kuulen, 

su ohked,

mis siis saab?…,

ütle seda…,

ütle seda hoolega,

(ta ütles)

siis ütlen…,

üheks saab.

Nüüd on uue aja joon

Ja siis istusin ma, 

üksi, mitte kunagi üksikuna,

kivil, kesk lilli,

näed sisalikki jälgi jätnud,

aja rahutu voog,

mu ümber, kui õitsvat

ristikhein,

tuul mille puhusid lõunast,

liibununa naha vasta,

ma naeratasin kohtlaselt,

nii mind nähti,

nägu taeva poole,

nagu ootel suudluseks,

mu kuninglikkus,

…, kui kesk olemise tormi,

ma olen oma rahu saar,

tule peesita mu peal, kohal,

nad varsti tulevad järgi…,

must mure peleta nüüd,

see kaua-kauge kõla,

viska mõtted tuha sisse,

vaata fööniksina tõusu,

sa lustlik jumalanna,

nad teavad sind,

su inglid päri-soodu,

õhtul kuulame lille kasvu,

kuskil puhub sadam lillat tuld,

vaalapüük on lõppenud,

koju, marss koju,

nüüd on uue aja joon.

Kuid see on lugu kaosest

Pelle sub agnina latitat 

mens saepe lupina,

kui tulin su poole,

kõhkluseta,

et vaadata sära su silmis,

kui kuninglik vaade,

liiv mis voolamas

selle musta auku,

ἶρις,

siingi, tahes-tahtmata,

ma komistan ja…,

hõljun,

vaade on nii kaunis,

kui perseiidide sajus,

vaatab taevas mind,

ja vaatab kui võrdset,

nii nagu ahelik,

kuhu maetud on vaaraod,

Tutanhamon vist,

Kleopatra,

tema suur ja punane,

siis me võtsime,

kolm on kohtu seadus,

aga puhata 

saab pärast jumalaid,

kui iga vigur lambike 

on põlemas,

kui kodukakand on 

maa-omanik,

nagu Vargamäe Andres,

rohkem nagu Pearu,

et muigaks rohkem,

et oleks rohkem naeru,

rohkem lusti,

nad saatsid salakuulajad,

loomad ja linnud,

kelle silmad olid smaragdidest,

roheliste lõunate säravad vihud,

puude kollane koor,

kirves ukse najal,

hingedeta nagu tülpinud kaja,

selle sügaval keldris,

näe, laulab juba,

(kaja su auditooriumis, 

loe ajus*)…,

oli geniaalne astuda sisse,

siis saabasteta,

nagu jaapani pabermajakeses,

kuulata haikusid,

loodus kui loeb luulet,

tema võttis igat ühte südamesse,

minu suu saepuru,

kui rääkimine kuld,

vaikimine hõbe,

ta naerdes võttis mu käe,

ning lohutas mind,

kõik ajad kord sajavad maha,

siis nagu pimedad ussid,

nad neelavad võõraid pilke,

võibolla söövad teised ussid neid,

võibolla nokivad linnud,

need smaragd silmadega,

ära nori,

nad tulnud on komeetidelt,

nende emad on sureva tähe 

viimane laul,

näed, nagu Apollo kaarikul,

kõik tähed on surevad,

nii see kord käib,

kuid see on lugu kaosest…,

Balter

Lasta lahti, kui valida rõõmu,

ei kajakana kodu-karje,

kui kostu minu taevast,

siis veatu, ta päikse-varje,

*

suure sula järel, 

kohe suur suvi,

kuum asfalt, 

pigised tallad,

ma lihtsusest olen kohkunud,

vihm mis jätnud jälgi,

nagu niisutav hiiglane,

*

tahenev kunstnik külmas,

kohe algab sooja,

su saladusi puudutab…,

mu näpud sinu sees,

*

baby, don’t hold back,

siis peletab ta kärbseid,

nagu kosjalisi,

hambad irevil, 

lõakoerad,

*

suure valu kandjad,

need peitnud südant,

selle valgust,

*

tänane on võit,

päevadel on maitse,

kui ilmsiks saanu…,

Pruun opaal

veel paar veatut nägu,

kuniks valu,

siis teeme midagi muud,

vaatame kajakaid õhus,

tiirutamas,

*

uduse märtsi-öö valed,

kui sinust mõtlesin,

kui sind igatsesin,

tunda enda nahal,

*

pärast vihkamist tuli koidik,

paistis pilkasest pimedusest,

kõditas mu nina, mu suud,

neid ütlemata sõnu sulle,

*

kallis M, ma alustaksin,

siis puudutaksin su alus-piire,

võtaksin su jalad,

silitaksin selga varajastel,

nii varajastel hommikutundidel,

nii nagu vanasti, veidi teisiti,

*

linnud põhja-taevas,

koledad katused linnas,

sinna, kuhu kolisid,

näen abiellujaid,

kui väga ma vihkan neid,

*

sinust on saanud tuli,

ma puhastun,

siis siseneb seeme,

ütleb varakult tulija kellana,

eest ära plebeid,

*

su pruun nahk,

veel pruunimad silmad,

sinu leiutised,

ma soovin koju tulla,

Tryst

Kui surevate rõõmuks asetatud pärjad,

need lõppeks õitsele on löönud,

kustub mineku viimne leek,

ja seal kus astub tulijate valu,

loobumise peatu kõiksus,

seilab pruunisilmne neidis üksinduse tiivul,

tema päralt on maailm,

tema kodu on tulevik,

tulevik - see olen mina.

*

Siingi võlub kolmekordne päike uskmatuid,

nende peade kohal laksub hirmu igavik,

et oleks asju ja nende asjade tagust mälestust,

inimene olla on rumalus,

selle tipp piilub pimeda koopana kaugust,

ennustustel on valus täide minna,

siiski me läheme.

*

Tuli ja peegeldus temast aknaruudul,

kui libistasin su riideid põrandale,

kaelal märk ussist ja selle hammustusest,

me pidime kaua nägema, kes keda…,

aga otsingu lõpp on alati, ma kordan,

alati leidmine,

siis leidsin su õrna ohke enda tipust,

surusin veetluse hammaste vahele,

pidasin mehelikkuse viimaseid pidustusi,

veel viimase mehena, kes pussi pistnud tuppe.

*

Kas sina teadsid tuleviku hinda?…,

Kellele kuulub pimedus, selle nurjunud vari,

kuhu taltund talleke, see valgusena,

paistnud päikene,

mina tulin tooma, õielt õiele,

seda ihaluse nektarit, selle joobumust,

kes katsund kord elementi, saanud selleks…,

piiritute teadmiste üksus,

väljaspool seda, mida kostnud…,

!

Alegre

Kui kauge müstika hele-puna täpp,

seatud sättumused, üks-ühele,

nad pidasid terveid vennaskondi,

gruppe, tugevaid ja ilusaid,

lõhutud südamete kavalkaad,

salajase vimma vaba valik,

nad teadjaid ei kõnetanud,

teadsid isegi,

kui tuli ‘must päike’,

anti verd väikesele suule,

kuidas naeris koobas kurjusega,

kui valgus sündis,

sündis pimeduses.

*

Rõõmu peetakse tugevate valuks,

kui siidjas ühtekuuluvus läbi ei vea,

ta purustas müüte,

istuti kärbestega köögi aknal,

vaadeldi kirikuvendi,

müünud mõhad ja rannamälestused,

müünud oma hütid ja naised,

nad kutsusid meid,

punaste kardinate tagant nad…,

kutsusid meid,

aga meie aeg oli vabadus,

suure surma ja elu virtsa-kuld,

tasane kaoot, perekonna illusioon,

kaunimate valede ja vahu summa,

armastus selle isand…,

pealik tilkuv tatt.

*

Kui siis mägede müha tuli alla,

austas sind ja austas mindki,

veetlev rotipüüdja, silmadega kivi,

kummus jõgede isanda ees,

kummardas ja tegi minekut,

parem ongi,

asja eest, teist taga,

kuld kutsub ‘lahtilaskjat’.

Evara

Sa oled arvanud ‘maailma põhja’,

see tuline riitus,

kuidas kustusid tuled,

kui tärkasime pesast,

kui kerkisime põllul,

kui voolasime meres,

kuidas tulen su juurde, seadmus,

uskmatu pilk ainiti…,

et luua kuningriiki, koos,

kui vana kevad on ilgena õitsel,

vanal kevadel me…,

siis langes hõbekardin,

sa nägid mu väge, ma tulin

suur kuu seljas,

nagu metsik pudulojune,

valmis närima puruks, 

rebima, trotsima, vanduma,

visklema, kraapima, udune

mu pilk su rinnal,

korv kui seemne-padi,

ma panin puhkele end veidi,

hoia mind hoolega,

nad on päris vürtsised,

need iha tagused aiad

oma jahtunud…,

ja roosipõld muidu nimeta,

nüüd teatud kui…,

sest meie…,

sest meie…,

sest meie…!

G.Emp

Salajase tarkuse nimi su suul,

kõditav ette-teadmus, 

mis imeline seiklus,

kui müstiline ja kerge horisont,

kuidas purjekas tilpneb,

nagu jumala sõrme otsast niidike,

kompass selle küljes,

igavene põhi kutsumas koju,

ma lapsena kartsin seda meest,

see kes kinkis mulle vabaduse,

sa näed teda nüüdsuse ajatu loori ees,

vägevuse müütiline isand,

kaugel lööb laine kokku,

tänane on sinu päralt,

tulevik, mis laulnud sireenina kutset,

kuldne su puudutus,

nõnda sai loodud maailm,

meie.