L(oo)ja veel

Lõhestunud ja varavalminud, kollane maks,

pärlid neerudes ja õhtuooteks jäetud ärkaja surm,

vaata, ümbrikus seal laual, nurgad näritud, kena

ja sinine taim, pooleldi silmust kinnitamata, voolava

vee ja portselani klirina klaaspisarad, kuidas küll

võib üks mees armastada, kuidas naine kui pole

väljavaateid, olevik – tarmukas pealispinna virvendus,

nägid saatana vingerpussi – uitmõtted, saatan ise –

väljamõeldiste jumal, kärbsed meie kodutundel.

Uue tähtsuse valguses pidin lausuma rumala, 

kuid sellegipoolest nõutud luulerea, et mitte puudutada

puutumatuid, õrn närvilisus, stress kukkuva 

võileiva saatuse pärast, viljeletud viljastaja 

pärast-suguühet toitumine, silmades avanev portaal,

mille kellegi hukkuv kaja oli valla löönud, Orioni

udu roosakas kosmiline ruum, esimene müsteerium,

paradiisiaias, ükskõik kui kaitstud, on alati üks madu.

 

Pole kedagi enam paluda, vaata ise kuis saad, 

sinu vaatenurk loob su reaalsust, pidasin kalliks

veel muutuse hindamatut valu, pingereas esimene,

rahuala valelik kuningas, kretiin palvetamas

Sõrve sääre ja Raja tänava vahele jääval 

pinnamoodustisel, Stalkeri piknik, okasroosi

ja krantsi haukumise temperatuuri muutus, aurab

veel, haugatus, haugatus, auh, auh, maailma sünd.

Sinult, kuu

Me tulime õhtupäikese kannul alla möödaniku

mäest ja hiilivatest väätidest prantsuse balkonil,

vein oli poolitatud ja vana motikas põristas

oma armulaulu, kuuljate kõrvus sõi noot noodi

haaval olemine hetke aimdust, õhtu ja kohe,

kohe saame meiegi räästa käest vihma alla,

alla ja panipaikadest edasi, salajaste mäealuste 

kambriteni, paberist luiged peidetud rennidesse,

poola pääsukese vilin, pussnuga Emajõe ääres,

tukatitega vehkivad pooletoobised, pool, pool

on parem kui üldse mitte, viimane uks – värske õhk.

Kuupealne nägu naeratas, asteroidne silm kiikas

mu püksata pimedusse ja me seisime vaikides,

hindamata pärlivalgeid kehasid ja kumeraid

teadvustamisi, jätnud mõistuse ja seitse korda

mõõtmise eelnevatele generatsioonidele, mis

meile sellest, sellest sai meie õhtu, muistne

ja muidupaljas, ilma võõrustuseta, ilma, ilma all.

Sa teadsid mind juba varem ja varem on parem

kui hiljem, eksju, onju, luba mind köhatada, ei,

parem mitte, õhk on väljavalitutele, õhku jääbki 

väheks, näppudelt tilkuv otsingu lõpp – tänulikkus.

Kuld. Ring. Ürask

On kasvatatud habet, tähtsus tuli pealekauba,

lõuajoone muudatus, muutis mõistmise elementi

ja üksinda seistes kõigi pealekaebajate ja kadedate 

kiuste ürgallika ja veesoonte lõimumiskohas,

eraldas teadlik olemine mõtlemise vaimust,

Maxwelli, Nietzsche, Darwini, Descartes'i,

Laplace'i ja Mortoni deemonitega visandas

vana hõimkond tänapäeva reaalsust, uskudes

sosinate tõesust ja eristamata madu keele järgi.

((Kuld. Ring. Ürask.)) Raamatutele olid

lisatud kuldsed niidid, mälestuste äratajad,

enne meie aega ja enne meie ruumi, õhtuti

istuti lõvi jalgadega laua ääres ja mängiti 

strukturiseeritud süsteemide taustal elamise

simulatsioone, tosinkond heli ja vaikust,

võibolla rohkemgi, enamgi, kaua ja kaugemalt,

tajumise spiraalid otsmikus kaotasid võrdluseid

ja tasumata aja eest leiti elamise võlu.

Kergemates sümbolites – tore on olla – üksi,

teistega, elavana või surnult, kaotatuna või leitult,

mõistetuna või mõistmatult, vahe on tähendusest

üle ja niristab oma taassünni magushaput üdi,

seekord saab teisiti, ma tean, seekord valin end.

Ja päike tõuseb taas.

Kord Itaalias (olemas)

"Täida mu karikas", vaikis kadunuke palve raskuse all,

kui ainult küllalt kõrgeid ääri jaguks ja salamandri

tarkust, et mõista puuduse nõiaringi. (mõistmatud)

Juhul kui me oleksime igavesed, piiritu ja muidu maias,

alles värskusest sündinud piitsa ja pirruga vana ja koleda silma all,

ekstaasid nädalapäevi eemal eufoorias närtsinud krüsanteemidega,

toad õhutamata ja vana vahimehe taldrikul pilgutav kalaraipe

silm, kühvel kaevanud käeta, päike säranud valguseta, illusioonide

ees me seisime, aja määramatu analüüs hüljatud ja räbal,

meie tänu ja osaks saanud kuulsusetus, nagu alati.

Kõverate värvide paradigma, suletud silmadega näeb 

tajust kaugemale, tõe puhver on liha ja roiskumise hirm,

hirm – pole paremat vangistajat, allasurutute reaalsus,

nähtamatute trellide tagused silmapaarid, valikute turmtules

kasvatatud osakeste ravi ja vaenajate verised pisarad, 

kannatuse metonüümia, ehk kaelustab veel nöör,

surnute surnud ring. võlts surematu hing, variseva tuha

ja selle sama tuha aseaine ja fööniksist jäänud mälestus.

Kui lihtsast on saanud keeruline ja keerulisest lihtne,

karikas ajab üle ääre ja loojuva päikese härduses

langesid kärbsed hapuka veini tahtmatuks roaks,

viimane suutäis mahlast liha, suus sulava võiga,

õiges ajas, õigel kohal, mida teadsin või pidin teadma,

kehitati õlgu ja sooviti toosti, laste hingi teadmata.

Tühjad kingad koridoris, käimata ja hallis,

suures, suures hallis. (naerata nüüd jälle sa)

Kõik need teised (jumalatele)

Paistab, et see ongi neetus – olla tükikestena laiali

mööda maailmaruumi, teadmata oma keset, kord

harva enesest mööda vilksatades, hing paelaga kaelas,

lehvimas möödasõidutuules, lühikese luuletuse

viimane salm tindisel paberil, kadumas tormi

mille silma iiris vaikis enne kui tabas meie soojemat 

kohta, jättes maha mitte tibakestki, ei ühtki kübet.

Jäljetuna ja jäledana püüti päästa maailma, mis pole

päästmist küsinud või kui on siis pole olnud võimeline

seda vastu võtma, lõpututes mustades aukudes, neelatud

laste poolt, isade ja emade kiidetud vaevad, laste abitud

needused, iga langeva lehe varjus peitis end valguse ihar,

mõttekuse kogukaim punkt, olemine – dasein.

 

Naeratusteta tänaval piilusin akendest sisse, 

et näha midagi, kedagi, aega polnud palju, aegu see-eest

liigagi, liikuvad kivikujud ja vaimud sööstsid 

mööda kui kägu oli löönud kolm korda ja väreleva

reaalsuse ning minu vahele oli tekkinud leppimine,

jalale ronis päevakoer, nii kiire olingi

kui tundsin tema tuhande karvakese vahel mõistmise

särinaid, elevus kõditamas temagi olemise tahke.

 

Lahtumisel ja vägivallal puudub mõõde, olla leitud

kui päevade hegemooniline kõrbetuul vallatuid

terasid mu õuele puhub, üks neist kasvanud roosiks,

peegeldusime ja õhtuid koos veetes ei paelugi

ühegi maailma lõpp minu väsinud hinge, naeratasin

ja maailm naeratas vastu, seesamune maailm.

 

See tuntud ja tundmatu, pärast-valu-maailm,

õnne tähe all, sisemuse vaikinud keerises.

 

(ja kuidas saab veel paremaks minna)

 

 

Paratamatult õnnelik

Siia olid tulnud need võõrad esivanemad,

kelle nimesid ei mäletanud nad enam isegi,

kui mustavate vete kohal hõljusid mälestused 

ja vanded kandsid vargsi paatidena neid ühest 

elust teise, kehadel polnud kombeks neid hoida

ja valelike tundmatuses perutas leegitsev täkk,

uskumustest eemal, pärast kagutuule vaibumist

ja senimaani pole väidetud rohumaade kasvuhääli 

kuulvat inim-deformatsiooni, mõnus pikutada.

Naeratades vaob hääbumise eestkostes inimlik üksindus

kui võõras ja programmeeritud näht, kaleidoskoopilise

hinge paratamatus on pidev piiride kompamine,

farsiliseks pettumuseks mõistmine enese piiritusest, piiritu

ja maagiat täis, valges ringutas madu ja ringutas lõvi,

keerati teine külg ja puhati mitme magaja eest.

Ma nägin sind juba eile, kui homne end tänaseks oli sundinud

ja sünnitusvaludes vabanemise järgne olevus minus 

koha sisse oli seadnud kui õigusjärgne (keha) omanik,

tundsin su maitset oma keelel, nägin sind viirastusteta,

puudutasin su õrnusest kastetud sääri ja ei pidanud valeks

tunda sind oma südames, haavatavuse kandevõime

ja näiliselt ükskõikne libisemine läbi elu, eluga koos, 

kulgemine, kuni sinu sõrmed libisesid minu omadega ühte

ja öö-looma ulg kutsus meid ürgsust nautima.

 

See mida polnud, ei olegi tähtis, võimetuses pidada

kauguseid läbimatuteks, nõudis minu esmane keeldumine

valiku salakavalat teisendamist ühtsuse autonoomiaks.

Neli miljonit päeva

Üle mäeharja, pidustuste taguse aja kaugema
pilvepiiri ja taevast rebiva kuusetuka vahel,
haigutas päikese kullane sõõr, sensuaalsust täis
ja hinnangutest prii, esimene hommikul ja viimane
õhtul, kaunite igavike sündsusetu valvur, mõni
öö-looja ei vaevunudki pead liiva alla peitma.

Uute maitsete ja lõhnade kavalkaadis ja ühtehoidmis-

tunde mõõtmatus kerguses, pealagi ingli-lindude

pesakastiks, silmades säravate teemantide ja inimese

taoliste kuid erilisemate embuses vabanes ka jumalik

sund, vabadus ei ole nõudlik, vabadus on tunnetatud

paratamatus, teadis ütelda endine vaim siinpool taevariiki.

Muutuste tasases keerises tundub maailm seisvat,

äsjasündinu tundlikkuse ja tänulikkuse selguses

vaatab peeglisse keegi kaua-kauge olnu, tõeline

omasoodu ja keha ning vaimu värske ühinemise

sädemed löövad lõkkele kõik nähtamatud piirid

ja võlts-seatused, hüvasti vana, sealt nad tulevad.

Ja valmisolek polegi muud kui kaitstuse jonnakus,

seinad mis rebitud ja päevalillede meri kiikumas

olemise tuules, naeru ja nutu sümbioos piilumas pilgus

ja kodutunne, mida võivadki tunda vaid need julged,

seal nad on, valgust täis ja valmis, valgust ja rõõmu.

Valgust, puhast valgust.

fines(s)t

Naha seotud sõlmede vahelt, läbi tasase hingamise,
sinu vaikuse kosmilises meres, saladuslike uste avaja,
teadmisprotsesside vardjas, analüüs jäänud eilsesse,
üks peatus, teine, kolmas, mööda kihutavad valgustilgad,
säravate paikade möödaniku valus mälestus,
olla või mitte olla – kellega, 

soola ja siidriäädika maitse ja elamise vallutamata nüansid,
homset pole loodud, täna näen su näo egiidi peegeldusest 
kõiki su elatud elusid, seisaks, seisaks, seis ja vanadus
tundub maha jäävat, hõbelusikal kalligraafiline kuid 
võõras nimi, olla või mitte olla – kellega,

elitaarne olem, olend, meditatsiooni vahakuju, suved
on lühikeste lõppudega ja minu mentaalne pahavara
loob lühiseid, kuidagi olen ma hirmus vaba, vaat juba
ta läheb, kaasa võetud soolikad ja maks, kopsud ja neerud,
just nagu meiegi, siiski mitte nii palju, tean,

madala üminaga vaob vaikuski viimase teretuse enne
kui pead pannakse kätele ja nähtamatud kroonid 
löövad hääletult lõkkele, kõrgemal kustus ingli 
müstiline elujõud, moondus lõputute ussisugude
vandumata nõiduseks, siin sa siis oled – kellena,

köhisin hinge seest välja, veel pole hilja, tegudeta
pole kahetsustel õigust vallutada, ma ei saa minna,
pole küllalt õigust ka jääda ja nüüd on kaugus kõige
lähemal, lähedasem, olen kaugel, kaugel ja juba külm,
kannatus mulle ja kannatust sulle, küll seda meeldib 
kanda aga veel pole hilja, pole kunagi, olla või mitte olla

…

– kellega, kellena.

Valge varietee ehk maagiline teater

Pimedus oli vabandamata asetanud oma surimusta rüü
kõige elava peale, läbistamas valgevahuseid uitmõtteid
ja pärast hommikut tärganud ihasid, kõnnumaa asukad
sõlmisid tänavanurkadel leppeid, hingedepäevast jäänud
küünlad olid sulanud aknalaudadele, klaasil süsine laik,
peegeldamas mu otsingu mõeldamatut ideed, siht siililegi
selge, ainult üksindus – mu soovimatu kaaslane, pealagi
kiilas, külmast tahumatu sandarm, irvikkassi füsiognoomiaga
ja nende metsikute seas olin ma kasvanud endast enamaks,
võilille mesi oli jätnud suhu ebamäärase meki, põrkasin
enne keskööd endaga kokku – pimeduses kohkunu.

Tundsin su kõrvetavat pilku, hiljuti enne mineviku surma,
köeti allee-tagustes ahjudes meie mälestuste makulatuuri,
kusagilt nigela interjööriga lillast toast välja visatud
uute asukate poolt, köögikatade ninapirtsutuseks
masuudiga üle kallatud ja laste elevuseks eterniite täis tipitud,
sügis oli veel ümber nurga, muutused piilusid paranoias lapsi.

Musta-valge marmori kutse seadis mu sammud stepihundi
kombel ajutistesse ruumidesse, aega polnud veel leiutatud,
valikud särasid teemantidena ja pisikesed alla-elu-suurused
malenupud imiteerisid mu armastatuid, rohkem elusad
ja lähemal mulle kui tõelisus, õhku on jäänud väheks.

Nähes sind lahkumas, ei väsi mu soovunelmad end loomast,
tuul tõi nähtamatud litsilaksud mu põskedele ja teada oli,
et vähemalt sai mõni meist jälle hingata, õhku kui palju.

Antevasin (eestlase apoteoos)

Meie metsade ja merede kohal säras palju tähti,

igaühel oma nimi ja eripära, oma sära ja kaugus,

kõigi epitsentrite vananemisest eemale põkkunud,

loojate algupärasest purust, sädemest leeki igatsedes,

iga risti ja lööja kokkupuutekoha vilumusest

tingitud isetekkelised vaimu-ilmad – kadaka-katedraalid.

Koos tuliste ilmadega ja planeetide seisust hooliva

nähtamatute silmadega tüdrukuga tuli kõige oleva

vastulause, hoolimata sõnatusest, arvates end leidmatuks:

kusagil keskel, ei üleval, ei all, kristalli-loori kerkimise

tavatus hääles, viisistamata olemist, leia end.

Väike Prints naeratas kui ta oma maailmaga kõneles,

seda soovisid teisedki, paksus igapäeva paradiisiaias,

lopsakas rohelus ja valge paabulinnu vikerkaare igatsus,

teispool aeda värviliste silmadega sabad, õdaku udu

nähtamatu dirigendi õhuhoopidest, vaikuse sosinad 

vaimsetelt pahtlimeestelt, oomi märki tundmata,

katarsis alles pärast pohmakat, pidu eneses.

Kahetisi tundeid oli tekitanud iseendaks olemine,

enam mitte – on leitud, et viisi pole pidanud ükski

oleja, kaosest saavadki alguse korra ideed.

Seal tavatus paradiisiaias me elame, 

vaadates üksteisest läbi, põiklemata õndsad,

kui vaid oleks nii.

Lepitus

Seal ta siis seisis, teadlikkusest nõrgunud pisaratega, 

kõigest elude ristmängu vahealas, klassitsistlikkus

limbos, päevi enne hingemanaja päeva, 

kui selline olemas oleks, kindlasti on, seal ta....

seal ta vannutas endast madalamaid olendeid

juhtima talle teed, halluses vilkuvate virvatulukeste

säras, kindaid kandmata, süda korjatud saapasäärest,

esimesi linnukesi kaugusest kuulmas,

päevinäinud hurtsiku ees sisenemist kartmata,

nägijatele omases võlts programmis, 

et temas peidab end kurjus ja tema on esimene vale...

hingede soost naases tark seeneline, kõhn ja udusulise

pietismiga, uskunud vaid avatud silmadega,

kliima-kartlik, armastusest kauge kuid vahvust täis,

kubeme lõikuspeo tarvis varunud aja tilkuvaid 

filamente, peagi leidmas sündsast sünnist

surma võrratust – imelist ja lihvimata teemanti...

nad nägid välja, just nagu poleks midagi tähtsamat 

ja kaunimat kui valedest välja kasvada, seda tehti

tähti teadmata, sõnatute tundmiste nõretavas higis,

kehadele vajutatud jälgede ja nendele jälgedele

asetatud suudluste intervallis...

kas mäletad – meid?

Hingede algupärast (võttes aluseks sinist)

Idarannikul kasvab haruldane sinine lill, kelle olemasolu

oli sajandeid kahtluse all, siiski leituna polnud lootjate

silmis oodatud sära vaid pettumus, et taim polnud

küllalt sinine või küllalt maagiline, polnud küllalt

maitset ega kogust, polnud seda mida oli sajandeid

kujutlustega maalitud, polnud piisavust, polnud kogemust.

Atmosfäärist langevate nähtamatute niidistike varjatud

salapära oli andnud alust teistekski arutlusteks, nägijad

olid tahtmatut vägikaigast vedanud lootjatega, ühel

südame läbistava pilgu andam, teisel loogiku kitsarinnalisus,

taeva rinnatisel, lumise künka tipus kuhu austria ja vene

maadeavastajad lumetuisus kootud kindad olid jätnud,

püüdis sinise lille sära kinni ka kõige pettunuma hinge,

päästis ta tavapärasuse hoomamatust haardest ja sõnus

sõnatult õrnuse pärlikeed kõigi ärkajate hommikutesse.

Vaiksete põngerjate suust kostub nüüd melanhoolsuse 

inglihääli, mitte kurbus, mitte leppimine, mitte alistumine,

vaid toores ja küps, hommik ja õhtu, pimedus ja valgus

oma haavatavuse kestas, püüdlemata õnnis ja veatult

armastusväärne, ideetuses ideaalne, kõigest kolme

minuti pärast, kui sinu puudutuste nivoo saab algupärandi

võluväe ja võti mida olid kandnud avas mu luku.

Ja sama võisin teha sinuga, kui õhtu kummardus üle

idaranniku ja sina särasid oma harulduses. (Pärast mida ...)