Plaza de Toros de la Maestranza ehk kuidas ma surin

Sevillas elas üks mustlaseit, kes
tantsis flamenkot ja sundis ka oma koera
samuti talitama.
Selleks vehkis ta vitsaga läbi õhu,
nagu oleks ta dirigeerinud üht suurt orkestrit.

Koer oli piitsa ja prääniku kasvatusest
noppinud välja nii mõnegi sammu.
Nõnda see kuldse karvaga krants
enda palakesi välja teenis.
Eriti nüüd kus aprillilaat oli
käimas ja härjavõitluse hooaeg
sellega alustatud.
Plaza de Toros de la Maestranza
kandis oli siis eriti tarvilik olla.

Mustlaseit plaksatas vitsa
ja koer tantsis, ise samal ajal
naist jälgides kiindumust ja hirmu
täis silmadega.

Ka mind jälgiti kord sarnaste silmadega.
Blond ja lühike tütarlaps,
süda nii suur, et ta seda pagasina kaasas kandis,
mõistus nii terav, et vahedana lõikas
ta minu targutamistel pead maha.

Seda koera vaadates tantsisklesid
mineviku siluetid end minu meeltesse
ja sinna jäid nad mitmeteks nädalateks.

Jah, need silmad.
Nendesse ei komistatud
vaid langeti meelsasti.
Langesin minagi.

Vanad armastused on nagu veinid,
ajaga omandavad oma värvuse
ja kvaliteedi.
Mõni muutub nii võrratuks ja kangeks,
et ei märkagi oma südamekeldris,
kuidas aeg neid seal peitnud
ja hellitanud on.
Kuidas pisikene detail nad sealt
välja toob oma pisikeses kelneri kostüümis
ja summib siis selle meie olemuse
toidulauale.

Nõnda oli talitatud ka minuga.
Nostalgial on komme ajaga
mälestustele uus kuma anda
ja see kuma ning see purjus olek
ilma mingisugusegi pohmakata,
saatis minu tervet Andaluusia reisi.

Terve Hispaania tundus olevat
mattunud uttu,
see udu kattis mäenõlvu, põlde,
linnu ja Prado muuseumis
olin sunnitud minestama keskaegse
naise kombel, sest mineviku siluettide
ja selle udu tõttu olin söömata ja janus,
ilma seda tundmata.

See kvaliteetne meeltesegadus.
Selline oli see blond kes armastas
ja vihkas mind üheaegselt.
Tema armastamine jõudis ajaga
mulle järgi.
Kõik peidet sai valla
ja tema silmad ja süda
ja lõppematu armastus,
mida tollal olin nooruse tormakusega
märkamata jätnud, oli kogunenud
minus.

Inimesed, eriti armastajad on ühenduses
läbi elude ja minu armastuse algus
sai elulise lõpu.

Kusagil Hispaanias sulgesin silmad.
Kusagil Hispaanias võtsin oma südame
ja kandsin üle vee, üle maa selle blondi
jalge ette, et vaadata nüüd teda
nende samade silmadega.

Olgu saatuse mustlaseit oma vitsaga
meie tantsu realiseerijaks.