libises daami kleit põrandale.
Tema silmis keerlesid järgmised kümme visandit,
kuid peale daami küsimist,
et mis härra kunstnik mõtleb,
suutis ta ainult vastata, melonid, apelsinid.
Mis idiootne vastus.
Kust see tulla sai?
Tuli sealt kust kõik vastused
sellistel hetkedel tulevad –
ikka kubeme piirkonnast.
Härra kunstnik vallatles pintsliga lõuendil
ja üritas jääda asjakohaseks.
Seks. Seks. Seks.
Ei, ta ei tohtinud millestki mõtelda,
kõik viis ta daami voolujoonelise kehani,
kehasse.
Oaahhhhh.
Sellest ei saa midagi välja tulla.
Mida teha?
Härra kunstnik vabandas härrasmehe kombel
ja kogus kokku oma inventaari,
et seejärel lahkuda, pilku maas hoides.
Issand olgu armuline.
Mida suudab mees teha?
Noor mees?
Kunstnik?
Aastaid hiljem, kui härra kunstnik
oli jõudnud juba elumahlasid mekkida
nii erinevatest lähkritest, et isegi Don Juan
oleks häbist end täis lasknud.
Jah need aastad hiljem, alles siis
kohtas ta seda sama daami,
kes oli esimese naisena kunstniku elus,
ulatanud oma voolujoonelise keha
visuaali.
Ulatanud selle lootuses nautida keelatud
ja noort õuna.
Härra kunstnikule meenus,
see mis oli teda saatnud seniajani
eluteel.
Ta rebis esimeses alkoovis daami kleidi,
trepi juures asus ta korseti kallale.
Loomulikult daami nõusolekuga.
Ukse ees, ja see olgu tänatud, et niigi hästi,
sai ta paljaks rinnakorvi.
Ülejäänust vaikib ajalugu,
aga võib mainida, seda saladuskatte all,
et härra kunstnik lõpetas linna peal laiutamise,
laiamise, magatamise
ja poole aasta pärast kohtus ta enda muusaga.
Kõik need aastad elas ta lõpetamata seksuaalse
iha segaduses.
Kõik need aastad oli ta otsinud erinevates kehades
vale vaimu ja valedes vaimudes õiget keha.
Kunstniku tungid kestsid surmani.
Jõudis haual käia daam sitsirätti tuulde loopimas,
muusa, kui ka paras rodu meremeeste naisi.
Kunstnik suri aga teadmisega,
et see mis nähtud, sai talletatud
ja see mis talletatud, sai omatud.
No comments:
Post a Comment