Radiohead´i kuulavas seltskonnas
on raske end mitte tunda pilves olevana
või ühel psühhedeelsel rännakul
kus eyedropper on kellegi suu
juures ehk liigagi kaua.
Kaleidoskoopiline piltlikus
kisub neljaks,
nagu meie dimensiooniline
eluolu, aeg jääb ainukesena
jänesena hüppama.
Hetked muutuvad killustatuks
nende elevantlike aja aatomite
haamri laksatuste all.
Veel jääb ainult lootus,
et kõik mis siin oli,
ehk ei jää, vaid annab tõuke
millegi parema poole.
Iseenda parema versiooni poole.
Et sellises peeglitega täidetud süvikus,
näeb oma tõelist palet
ja kõigist nurkadest.
Et peale sellist enesevihkamist,
tuleb ehk armastus.
Ja mis sa kostad,
nii see oligi.
No comments:
Post a Comment