Champ de Marsil sammusime soldatitena,
lahingud südames olid meil ju veel alles ees
aga seal me tundsime endid võidukana.
Lootsime, et kunagi saame ehk käest kinni
maetud Dome des Invalides´sse, sest
seal on ju suurimaid vägitegusid korda saatnud
hinged.
Meie aga tulime Poola ja Katyn´i metsade vahele
saime maetud, siia lõppesime otsa.
Armastuse kuul rebis kukla kaudu
otsmikusagara.
Mida halba saime korda saata, et langesime
just sellisel moel?
Arvasime , et oleme võidukad.
Giljotiini all surma oodates oleks
isegi parem olnud – sellel timukal puudub nägu.
Nüüd lebame siin ühishauas, kus teisedki
kunagised tukslevate südametega armastajad.
Lebame ja keegi isegi ei tea,
kelle südametunnistusele me jäänud oleme.
Teame vaid seda, et vähemalt ei ole me üksi.
No comments:
Post a Comment