Krõmps

Sandikopikatega ei saa hakkama,
ikka peab vedelat leiba kõrist alla kallutama
ja unustama kõik selle reaalsuse.

Eesti, sa kõrge funktsionaalsusega alkohoolik.
Mida sa õige mõtled?

Neonatsid, kommunistid, sugedistid, afferistid,
mida teiegi prääksute?

Poliitikud, ajakirjanikud, riigipalgalised kirjanikud,
ega teiega paremini oska.
Ikka kisute vanu haavasid lahti ja raiute uusi.

Kuhu jääb autentsus?
Kuhu jääb uskumine teistesse ja iseendasse?
Pessimism on meil juba sünnist saati nii
nina alla topitud, seda saad söögi alla
ja söögi peale.

Me sünnitame ja kasvatame ja vormime
allaandjaid.
Pole ime, et enesetappude arv nii suur
või narkootikume nii palju levib.
Katkised hinged on meie seas.
Ise oleme nad katki teinud.

Nüüd kus maailmas on levimas uued vaated elule,
uued tuuled.
Nüüd kus armastus on alustamas võidukäiku.
Pessimistlike vana maailma kodanike
jalgealune on tuline.
Lahkhelid muunduvad ohverdusteks.
Avalikeks hukkamisteks.

Kord möödub kogu see lahknevus.
Kui avatuks saavad südamed ja silmad.
Kui heategudel puudub hind
ja avardumine saab meie paatoseks.