Matkamees

Kõik kurgust alla kallatud vedelikud,
kõik alla neelatud uhkus,
kõik südametud pursatud sõnad.
Kõige sellega istun oma rajal maha,
hingeldan ja higistan.
Selle raja sammud on soises pinnases,
olen ehk ennegi siin olnud.
Mu pagas on raske,
vähendan seda, kõik vihkamine metsa poole.
Koti põhjas lembasleivana armastus,
rohkem pole vaja.
Nüüd siis tean.

Ma ei jõua kohale homme, ei ülehommegi,
rajad on kattuvad ja rajad on kinni kasvanud.
Mu matkamehe hing saab karastatud.
Nüüd siis tean.

Siin on lapse tallatud jäljed.
Mina astun üle.
Korjan samades kohtades marju,
puhkan sama mätta otsas.

Linnad on kaugel, linnad on kisas.
Siin olen mina ja ainult mina.

Nüüd siis tean,
kes on mina.