See paisub ja paisub ja lõhkeks siis juba,
ei saa veel armastust täis me tuba.
Ei täidet saa süda,ei täidet saa hing,
on kustu me leek, nüüd lahvatand ving.
Mis juhtund? Mis on? Kas otsustand ära?
Et pole see väärt ja polegi vaja.
Meil kopse küll jaguks ehk hingakski ära.
Kuid kust küll võtaks me selle aja.
Meil teineteisest tervena kasu,
nüüd anname suud ja anname asu.
Ma olen Neitsi ja sina Sõnn,
ehk õnnetu lõpp ja lõputu õnn.
No comments:
Post a Comment