Nendel lintidel pole häda midagi.
Unikaalne esteetiline kvaliteet,
mis on just vastupidine oletavale
tänapäeva kvaliteedile,
aga nendele lintidele on talletatud
minu impulsid.
Nendel lintidel on krabina vahel
esimesed kurameerimised,
suudlused.
(Näita enda oma ja mina näitan enda oma).
Mu keldris on neid linte sadu.
Mõned veel värsketest aegadest.
Mõnikord üksikuna tundes
lukustan end keldrisse
ja puhun tolmu neilt.
Uurin nimesid ja valusamate
südamemurdude juures takerdun.
Need manan peale puhastust
projektoriga valgele linale,
mille kunagi tormiga siia
alla kuivama tõin.
See lina polegi vist kunagi kuivaks saanud.
Vaatan neid naerul nägusid
ja võin vanduda, et tunnen
samasuguseid emotsioone
nagu lindistuse ajal.
Need kõige valusamad filmid
on ilma lõppudeta.
Ajamasin on mu keldris,
mida kasutada oskan vaid mina.
Igal lindil on minu vari.
Igal lindil on minu kujutlus endast
tulevikus.
Kas oletasin end istuvat keldris?
Kas oletasin end samuti tolmu koguvat
oma õlgadele ja südamesse?
No comments:
Post a Comment