Siililegi selge, aga mitte mulle,
et uueks luues pole vaja,
visata kõik vana tulle
või meenutada mingit kaja.
Seda nüüd küll, et juba täna
võin vapralt vanduda ja öelda,
et ära mine mu juurest ära
ja ära kaduda sa söenda.
Kuid möödanikust valudes
ja tihnikutes paludes
ma mõtlen mis siis kui, et
see oligi üks meelepett.
Sa oled seal, ma siin
ja meie lootused ja piin
ei anna kummalegi asu,
ei küsi lubatud veretasu.
Selle rütmitu käkerdise najal
lasen põlved nõrgaks.
Sellel meie loojangu ajal
võtan armastuselt võlga.
Selle olemuse riputan varna
ja naasen su juurde poolpaljalt.
Selle vana eluga annan alla
ja alustan uut nüüd kainelt.
No comments:
Post a Comment