Ühislaul

Veritsevate südamete alla on sätitud ämbrid,
et ikka jõuludel meil laudu kataks verivorstid.
Et kõik oleks pidevas ringluses
ja häbematud muidulausujad ei saaks
noomida, et miks kõik raisus on.
Me ei kaota midagi vaid võidame.
Kogemuste pagas on niivõrd raske,
et peame kergendama seda.
Sätime täis riiulid ja kapid.
Meeltesse sulatame ühise duaalsuse.
Sa ju lubasid kord mulle
kuuse otsa olla sätitud inglina.
Lubasid särada terve pimeda talve.
Mina aga lubasin olla sinu
aastavahetuse saluut.
Plahvatamine oli minule omane.
Nüüd olen süütenöörita.
Sina aga särad endistviisi minu
pimedatel talveõhtutel.

Meil armulauluks nutt

Me suudleme meevahus huuli

ja tõotatud lubadustes pale

on täna ehk liigagi hale

kui poleks neid talviseid tuuli

ja tõstan käe su suuni

ja tean et pole see vale

siin hingelistki pole

kui pistetud saad puuri

me talilinnuks sündinud

meil armulauluks nutt

meil lumed ikka laulnud

et talvest saanud kevad

et armastavad nemad

ja ükskord vaibub rutt

Resident

Valvur seisab ja keelab mul sisenemast.
Küsin nime.
Podiseb moka otsast: "Usaldus."

Temaga on vaja sõbralik olla.
See valvur on vaja viia välja
ja tutvustada talle öist linnapilti.
Olla tema semu.
Ehk leida üks asemetäide talle.

Võib ju vedada ja tänutäheks
lubab ta mul sinu südame
masinaruumi astuda.
Lubab ehk mõnda nuppugi keerata,
kangi tõmmata või lihtsalt mõne
pistiku stepslisse pista.

Või ootan siin ukse taga
kuni minus tärkab julgus
teda kaklusele kutsuda.

Siis ehk võidan su Usalduse
ja teen pesa su südame masinaruumi.

Luban olla hoolikas resident.
Hoian korda ja külalisi vastu ei võta.

Aga enne pean jagu saama
endast.

Olen sinu ära nuusitud tester.
Olen sinu matemaatika läbi kukutud järeltöö.
Olen sinu 2016 põrgulik suvi.
Olen sinu nädalaid pesemata ihu.
Olen sinu tilk püksis.
Olen sinu tõrv meepotis.
Olen sinu kaunis vale.

Veel tahan öelda,
et olen paganama armunud.

Armastan sinu komedoone täis nina.
Armastan sinu käekirja.
Armastan sinu hukatud hingi.
Armastan sinu higi.
Armastan sinu kubet.
Armastan sinu mett.
Armastan sinu jagamata tõde.

Krõmps

Sandikopikatega ei saa hakkama,
ikka peab vedelat leiba kõrist alla kallutama
ja unustama kõik selle reaalsuse.

Eesti, sa kõrge funktsionaalsusega alkohoolik.
Mida sa õige mõtled?

Neonatsid, kommunistid, sugedistid, afferistid,
mida teiegi prääksute?

Poliitikud, ajakirjanikud, riigipalgalised kirjanikud,
ega teiega paremini oska.
Ikka kisute vanu haavasid lahti ja raiute uusi.

Kuhu jääb autentsus?
Kuhu jääb uskumine teistesse ja iseendasse?
Pessimism on meil juba sünnist saati nii
nina alla topitud, seda saad söögi alla
ja söögi peale.

Me sünnitame ja kasvatame ja vormime
allaandjaid.
Pole ime, et enesetappude arv nii suur
või narkootikume nii palju levib.
Katkised hinged on meie seas.
Ise oleme nad katki teinud.

Nüüd kus maailmas on levimas uued vaated elule,
uued tuuled.
Nüüd kus armastus on alustamas võidukäiku.
Pessimistlike vana maailma kodanike
jalgealune on tuline.
Lahkhelid muunduvad ohverdusteks.
Avalikeks hukkamisteks.

Kord möödub kogu see lahknevus.
Kui avatuks saavad südamed ja silmad.
Kui heategudel puudub hind
ja avardumine saab meie paatoseks.

Linnad on nagu elusolendid, 

soonestike, südame, jäsemetega.

Kui meie oleksime sinuga linnad,

siis meie nimedeks oleks

Pompeji ja Herculaneum.

Vesuuv oleks meie armastus.

Tujukas ja tegev.

Selle armastuse tuha alla

oleme maetud sinuga.

Löö mind, aja verele,ma väärin seda.
Mis iganes on mu patt!
Patud on mu elu kogemuse siirup.
Lõpus ehk tunnen käärimise
mõrudat mekki.
Seni annan enda joobe,
annan võimaluse.

Elu juhtub siis kui teed plaane.
Minu plaanid on ammu tehtud.
Elu tule ja näita oma
soonelist keret.

Vallatustes unustan oma päritolu.
Unustan hetke olemuse võlu.

Ja kui siniseks tõmbuvad mu huuled.
Jah siis pean tõdema
selle elu võrratut viisi.
See viis kõlab mu kõrvus
läbi taassünni eufooria.

Taassünd pole enesestmõistetav.

Skisofreenia

"Tervist. Tervist, vana kere!"

Ühes peeglis terve pere.

Pillid sisse. OKi siis.

Elul kohe teine viis.

Hääled peas. Puudu jõud.

Vastu voolu iga sõud.

"Kes sa oled? Mis on soov?"

"Olen sinu päevaproov."

Pillid ahju. Kisa valla.

Selliselt ma annan alla.

Võtku tont ja needku ära.

Väiksest asjast palju kära.

Hea, et otsas ja, et läbi.

Oleks elus. Oleks häbi.

Tusk on kehas, nüüd on kõik.

Hääletuna minu hõik.

Atavistlikult Super-8l

Nendel lintidel pole häda midagi.
Unikaalne esteetiline kvaliteet,
mis on just vastupidine oletavale
tänapäeva kvaliteedile,
aga nendele lintidele on talletatud
minu impulsid.

Nendel lintidel on krabina vahel
esimesed kurameerimised,
suudlused.
(Näita enda oma ja mina näitan enda oma).

Mu keldris on neid linte sadu.
Mõned veel värsketest aegadest.

Mõnikord üksikuna tundes
lukustan end keldrisse
ja puhun tolmu neilt.
Uurin nimesid ja valusamate
südamemurdude juures takerdun.
Need manan peale puhastust
projektoriga valgele linale,
mille kunagi tormiga siia
alla kuivama tõin.

See lina polegi vist kunagi kuivaks saanud.

Vaatan neid naerul nägusid
ja võin vanduda, et tunnen
samasuguseid emotsioone
nagu lindistuse ajal.
Need kõige valusamad filmid
on ilma lõppudeta.

Ajamasin on mu keldris,
mida kasutada oskan vaid mina.
Igal lindil on minu vari.
Igal lindil on minu kujutlus endast
tulevikus.

Kas oletasin end istuvat keldris?
Kas oletasin end samuti tolmu koguvat
oma õlgadele ja südamesse?

Kui laulu luues saab uueks tundeks

Tule hakatajaks vemmalvärss.
Tule nori sammalt, anna hagu.
Sõua lähemale vana kärss.
Sõua lähemale lõõrikägu.

Laulgem laulu ühest hingest,
ühes hinges meie seas.
Laulgem laulu ühest vingest,
ühest vingest hammasreast.

Kõdinalja viskab, pureb vihast.
Punnut paitab, laulab unele.
Leelo valla, kisub lihast.
Kisub talve meie suvele.

Tasa sõuaks, ehk ka jõuaks.
Pole inimest, pole muret.
Pärsi laulu, tunne nõuaks,
nõuaks postilt meie kured.

Tundkem ühte, tundkem kõik,
kuidas meeletuses ehk saab valla.
Kuidas tundel nimeks võiks
olla Paradiis või Valhalla.

Ramnulfide soost

Ma soovisin, et meie poeg oleks Lõvisüda,
sest sind näen Akvitaania Eleanorina.
Paned X kõigi minu privileegide allkirjaks.

Olen justkui hirmul –
vangistanud su enda kloostrisse.
Sundinud sind enda meeletuse abtissiks.

Armastuse õukond – meie oma
Õigluse palees. Siin asub meie
südame Salle des Pas Perdus.

Mina pole aga mingi kuningas.
Sina aga samastud kõigi
minu loetud femme fatale´dega.

Olen su ehk ise selle läbi kujundanud.
Sellest olenemata sätin krooni
sinu inglilokkidele.

Valitse mind, aulik jumalanna.
Valitse ja suuna minu kõrk pea.

Täke mu kõrva peal näitab sinu südame
varastamise tagajärgi.

See palk, kuhu mind naelutasid,
on nüüdsest sängi kohal seinal.

Siia sängi on tilkunud mu veri.
Mu teiba otsas tolknev pea
jääb valvama su und.

Kuidas suudaksin ma jääda paikseks,
isegi kui see on mu südame soov.
Rändaja hing on kraapimas mu
meelekoja seinu.

Aga pesapunuja minus igatseb
üht toredat linnukest kellega
tiibu ripsutada ja nokki klõksutada.

Hõlmik-paradiisilinnuna ma kusagil
paaritustantsu tegema ei hakka.
Klubides on selleks teist laadi inimesed,

Mina lähen Kühmnokk-luige moodi.
Lähen ja olen üksi, lendan laialt
ja ahmin õhku, lennates kõrgemale
ja kõrgemale, lausa stratosfäärini.

Langedes võin vaid loota,
et keegi mind püüab.

Ja kui ei püüa, siis saab minust
gravitatsiooni järgmine ohver.

Tõmbejõul olla ikka järelkaja.

Armastusega tapmine ehk blasfeemia

Champ de Marsil sammusime soldatitena,
lahingud südames olid meil ju veel alles ees
aga seal me tundsime endid võidukana.

Lootsime, et kunagi saame ehk käest kinni
maetud Dome des Invalides´sse, sest
seal on ju suurimaid vägitegusid korda saatnud
hinged.

Meie aga tulime Poola ja Katyn´i metsade vahele
saime maetud, siia lõppesime otsa.
Armastuse kuul rebis kukla kaudu
otsmikusagara.

Mida halba saime korda saata, et langesime
just sellisel moel?
Arvasime , et oleme võidukad.
Giljotiini all surma oodates oleks
isegi parem olnud – sellel timukal puudub nägu.

Nüüd lebame siin ühishauas, kus teisedki
kunagised tukslevate südametega armastajad.
Lebame ja keegi isegi ei tea,
kelle südametunnistusele me jäänud oleme.

Teame vaid seda, et vähemalt ei ole me üksi.

Hädaline

Sellel saarel pole inimesi,
on vaid mina ja minu igatsus.

Sa oled valgete purjedega laev
ja ma igatsen näha sind horisondil.

Kividest olen ladunud S.O.S
ja kasvõi hammastega näriks
puid, et luua märgutuld,
et sa vaid märkaks mind
ja päästaksid mu hädalise hinge.

Sinu marsruut jookseb minust mööda,
võibolla sa isegi tead, et olen siin
ja võibolla oled sa liiga sügava põhjaga,
et minu saarele ligi tulla.

Peaksin ehk maha matma oma lootuse
sinu pardale astumisest
ja lootma hoopis piraadiprintsessidele,
kes isade jälgedes erinevaid saarestikke
läbi uurivad, sest üksikutes kohtades
on ikka mõni varandus peidet.

Eks enne pean end maha matma,
et saavutada varanduse tähendus.

27

Tulevase kunstniku üllatuseks

libises daami kleit põrandale.

Tema silmis keerlesid järgmised kümme visandit,

kuid peale daami küsimist, 

et mis härra kunstnik mõtleb,

suutis ta ainult vastata, melonid, apelsinid.

Mis idiootne vastus.

Kust see tulla sai?

Tuli sealt kust kõik vastused 

sellistel hetkedel tulevad –

ikka kubeme piirkonnast.

Härra kunstnik vallatles pintsliga lõuendil

ja üritas jääda asjakohaseks.

Seks. Seks. Seks.

Ei, ta ei tohtinud millestki mõtelda,

kõik viis ta daami voolujoonelise kehani,

kehasse.

Oaahhhhh.

Sellest ei saa midagi välja tulla.

Mida teha?

Härra kunstnik vabandas härrasmehe kombel

ja kogus kokku oma inventaari,

et seejärel lahkuda, pilku maas hoides.

Issand olgu armuline.

Mida suudab mees teha?

Noor mees?

Kunstnik?

Aastaid hiljem, kui härra kunstnik

oli jõudnud juba elumahlasid mekkida

nii erinevatest lähkritest, et isegi Don Juan

oleks häbist end täis lasknud.

Jah need aastad hiljem, alles siis 

kohtas ta seda sama daami,

kes oli esimese naisena kunstniku elus,

ulatanud oma voolujoonelise keha

visuaali. 

Ulatanud selle lootuses nautida keelatud

ja noort õuna.

Härra kunstnikule meenus,

see mis oli teda saatnud seniajani

eluteel.

Ta rebis esimeses alkoovis daami kleidi,

trepi juures asus ta korseti kallale.

Loomulikult daami nõusolekuga.

Ukse ees, ja see olgu tänatud, et niigi hästi,

sai ta paljaks rinnakorvi.

Ülejäänust vaikib ajalugu,

aga võib mainida, seda saladuskatte all,

et härra kunstnik lõpetas linna peal laiutamise,

laiamise, magatamise

ja poole aasta pärast kohtus ta enda muusaga.

Kõik need aastad elas ta lõpetamata seksuaalse

iha segaduses.

Kõik need aastad oli ta otsinud erinevates kehades

vale vaimu ja valedes vaimudes õiget keha.

Kunstniku tungid kestsid surmani.

Jõudis haual käia daam sitsirätti tuulde loopimas,

muusa, kui ka paras rodu meremeeste naisi.

Kunstnik suri aga teadmisega,

et see mis nähtud, sai talletatud

ja see mis talletatud, sai omatud.

Metafoorne lugu

Hetkes võin ainult paluda.
Mõni päev tahaks šokolaadijäätist,
mõni päev vanilli.
Ainult üks soov on alles.
Džinn on pudelist välja lastud.
Deemonid temaga koos.
Itsitavad mu üle,
öösi keeravad kella
ja rikuvad und.
Jäätisest ei maksa unistadagi.
Haldjaneiu ei puhu oma tolmu
minu suunas.
Ütleb, enne saa end korda.
Vastik räpane maiasmokk.
Naudi neid väikeseid asju siin elus,
seda ütleb.
Deemonid saada minema.
Džinnil naine kodus ootab.

Tule tolm ja kata mind,
kui aeg on kolletanud minu
kesta ja meeles püsib soolasambana
armastuse idee.

Vabad müürid

Terved elud on kusagil võpsikus,
vanadest nõuka aegadest.
Uued inimesed otsivad uusi võpsikuid,
kuhu oma elusid pista,
uued võpsikud kasvavad
mammona pilvelõhkujate jalamil.
Võpsikute alune muld on viljakas,
uued inimesed kasvatavad seal
värsket ja toorest,
sest uued inimesed teavad, et kastides
loetakse ainult raha
ja inimese elu ei maksa halli krossigi.

Vanad inimesed harutavad oma ülemõteldud
peades aruraasukesi laiali – ajavad
rohkemgi sassi.
Lähevad abi paluma tohtritelt ja
suurkorporatsioonidelt,
kellel kõige säravam ja värvilisem reklaam,
kellel meedias enim valetõde.
Keegi kes plaksutaks ja nõuaks tähelepanu,
need on vanade inimeste jaoks
kõige õigemad abistajad.

Uued ja vanad jooksevad mõni kord
sarvipidi kokku.
Korrupeerunud kohtud lepitavad
ja määravad intresse, valurahasid
vanadele inimestele,
sest rumalaid peab hoidma.
Rumal toob sisse.

Loorid on langenud
ja vabadus ei ole enam see
mida arvati olevat.
Looride taga on seinad,
igal seinal kaamera.
Suur Vend jälgib iga sammu.
Proovi sa vaid peeretada.

Küll on ikka tunne,
nagu elaks sipelgafarmis.
Eks taevased mõistavad
kõigi üle kohut,
see on vähemalt hea.

Seni proovime loota,
et inimeste kae kaob imeväel silmilt
ja vanast ehk ehitatakse uus.

Plaza de Toros de la Maestranza ehk kuidas ma surin

Sevillas elas üks mustlaseit, kes
tantsis flamenkot ja sundis ka oma koera
samuti talitama.
Selleks vehkis ta vitsaga läbi õhu,
nagu oleks ta dirigeerinud üht suurt orkestrit.

Koer oli piitsa ja prääniku kasvatusest
noppinud välja nii mõnegi sammu.
Nõnda see kuldse karvaga krants
enda palakesi välja teenis.
Eriti nüüd kus aprillilaat oli
käimas ja härjavõitluse hooaeg
sellega alustatud.
Plaza de Toros de la Maestranza
kandis oli siis eriti tarvilik olla.

Mustlaseit plaksatas vitsa
ja koer tantsis, ise samal ajal
naist jälgides kiindumust ja hirmu
täis silmadega.

Ka mind jälgiti kord sarnaste silmadega.
Blond ja lühike tütarlaps,
süda nii suur, et ta seda pagasina kaasas kandis,
mõistus nii terav, et vahedana lõikas
ta minu targutamistel pead maha.

Seda koera vaadates tantsisklesid
mineviku siluetid end minu meeltesse
ja sinna jäid nad mitmeteks nädalateks.

Jah, need silmad.
Nendesse ei komistatud
vaid langeti meelsasti.
Langesin minagi.

Vanad armastused on nagu veinid,
ajaga omandavad oma värvuse
ja kvaliteedi.
Mõni muutub nii võrratuks ja kangeks,
et ei märkagi oma südamekeldris,
kuidas aeg neid seal peitnud
ja hellitanud on.
Kuidas pisikene detail nad sealt
välja toob oma pisikeses kelneri kostüümis
ja summib siis selle meie olemuse
toidulauale.

Nõnda oli talitatud ka minuga.
Nostalgial on komme ajaga
mälestustele uus kuma anda
ja see kuma ning see purjus olek
ilma mingisugusegi pohmakata,
saatis minu tervet Andaluusia reisi.

Terve Hispaania tundus olevat
mattunud uttu,
see udu kattis mäenõlvu, põlde,
linnu ja Prado muuseumis
olin sunnitud minestama keskaegse
naise kombel, sest mineviku siluettide
ja selle udu tõttu olin söömata ja janus,
ilma seda tundmata.

See kvaliteetne meeltesegadus.
Selline oli see blond kes armastas
ja vihkas mind üheaegselt.
Tema armastamine jõudis ajaga
mulle järgi.
Kõik peidet sai valla
ja tema silmad ja süda
ja lõppematu armastus,
mida tollal olin nooruse tormakusega
märkamata jätnud, oli kogunenud
minus.

Inimesed, eriti armastajad on ühenduses
läbi elude ja minu armastuse algus
sai elulise lõpu.

Kusagil Hispaanias sulgesin silmad.
Kusagil Hispaanias võtsin oma südame
ja kandsin üle vee, üle maa selle blondi
jalge ette, et vaadata nüüd teda
nende samade silmadega.

Olgu saatuse mustlaseit oma vitsaga
meie tantsu realiseerijaks.

2014 ehk põdura luuletaja surm ja taassünd

Radiohead´i kuulavas seltskonnas
on raske end mitte tunda pilves olevana
või ühel psühhedeelsel rännakul
kus eyedropper on kellegi suu
juures ehk liigagi kaua.

Kaleidoskoopiline piltlikus
kisub neljaks,
nagu meie dimensiooniline
eluolu, aeg jääb ainukesena
jänesena hüppama.

Hetked muutuvad killustatuks
nende elevantlike aja aatomite
haamri laksatuste all.

Veel jääb ainult lootus,
et kõik mis siin oli,
ehk ei jää, vaid annab tõuke
millegi parema poole.
Iseenda parema versiooni poole.

Et sellises peeglitega täidetud süvikus,
näeb oma tõelist palet
ja kõigist nurkadest.

Et peale sellist enesevihkamist,
tuleb ehk armastus.

Ja mis sa kostad,
nii see oligi.

"Hinge" töö ehk üks hermeetiline pärastlõuna

Sammalahhaat peab minul iga päev ligi olema,
kas siis eluraskuste
või aju tasakaalutuse tõttu.

Lümfid puhtaks ja "Hinge" töö saab manatud
mu silme ette.
Närvide krussitamisel hea mudida neid kivikesi
selle peenikese valge paela küljes.

Kallis esõterikos, sa Hermes Trismegistose
vaimulaps, sisemine idu.
Kristliku gnostikuna või hellenistina
oli peremees sul ehk liiga hermeetiline.

Eks pühad vaimud, sammalahhaadid,
jumalad, universumid ja mina
olemegi ühed müstilised,
peale surma mõistetavad nähtused.

Sellised nähtused, millel vägi
avaldub ainult uskudes.

Neitsi ja Sõnn

See paisub ja paisub ja lõhkeks siis juba,
ei saa veel armastust täis me tuba.
Ei täidet saa süda,ei täidet saa hing,
on kustu me leek, nüüd lahvatand ving.

Mis juhtund? Mis on? Kas otsustand ära?
Et pole see väärt ja polegi vaja.
Meil kopse küll jaguks ehk hingakski ära.
Kuid kust küll võtaks me selle aja.

Meil teineteisest tervena kasu,
nüüd anname suud ja anname asu.
Ma olen Neitsi ja sina Sõnn,
ehk õnnetu lõpp ja lõputu õnn.

Käkerdunud lembus

Siililegi selge, aga mitte mulle,
et uueks luues pole vaja,
visata kõik vana tulle
või meenutada mingit kaja.

Seda nüüd küll, et juba täna
võin vapralt vanduda ja öelda,
et ära mine mu juurest ära
ja ära kaduda sa söenda.

Kuid möödanikust valudes
ja tihnikutes paludes
ma mõtlen mis siis kui, et
see oligi üks meelepett.

Sa oled seal, ma siin
ja meie lootused ja piin
ei anna kummalegi asu,
ei küsi lubatud veretasu.

Selle rütmitu käkerdise najal
lasen põlved nõrgaks.
Sellel meie loojangu ajal
võtan armastuselt võlga.

Selle olemuse riputan varna
ja naasen su juurde poolpaljalt.
Selle vana eluga annan alla
ja alustan uut nüüd kainelt.

Mosaiik

Armastus on see tunde asi,
see maagiline kõverpeegel,
mis annab aimduse
aga mitte kunagi seda tõelist pilti.
Iseasi kaua sa selles peegellabürindis
olla kannatad.
Elu ongi üks Tivoli tuur,
kõikide nende atraktsioonidega,
kõikide nende inimestega,
kes on võtnud vaevaks
tulla mugavustsoonist välja
kirgastama olemust,
kogemusi saama.

Hiljem ei meenugi mitte näod
ja tegevused, meenuvad tunded,
mis kõige sellega kaasnesid.
Tunded manavad pildi
ja annavad värvi.

Aga mida vanemaks saad,
seda vähem sellistel tuuridel käid.
Vanemana käid kuuridel
kusagil spaahotellides.

Vanemana kasutad neid
tunnetest tekkinud värve,
et kodus maalida oma elulugu
mosaiigina.

Kogu kogetava peale
on lahmanud ka minu pintsel
need sinust tingitud värvid.

Sinu mosaiigist on minu aknad.

Matkamees

Kõik kurgust alla kallatud vedelikud,
kõik alla neelatud uhkus,
kõik südametud pursatud sõnad.
Kõige sellega istun oma rajal maha,
hingeldan ja higistan.
Selle raja sammud on soises pinnases,
olen ehk ennegi siin olnud.
Mu pagas on raske,
vähendan seda, kõik vihkamine metsa poole.
Koti põhjas lembasleivana armastus,
rohkem pole vaja.
Nüüd siis tean.

Ma ei jõua kohale homme, ei ülehommegi,
rajad on kattuvad ja rajad on kinni kasvanud.
Mu matkamehe hing saab karastatud.
Nüüd siis tean.

Siin on lapse tallatud jäljed.
Mina astun üle.
Korjan samades kohtades marju,
puhkan sama mätta otsas.

Linnad on kaugel, linnad on kisas.
Siin olen mina ja ainult mina.

Nüüd siis tean,
kes on mina.

Hinged

Su sammude kaja on sumbunud meeltes,
su veetluse ihas ma laintena laksan,
ma räägin vist juba võõrastes keeltes,
ma räägin nii palju, et enam ei jaksa.

Sind hoitud sai kirega võitud sängis,
nüüd hoidma pean end, et tuleks sa juba
mu juurde siis kui liigselt ängis,
mu juurde siis kui arm sul lubab.

Me leitud hinged silm silma vasta.
Kas helgemaks lüüa elusära?
Me leitud hinged, neil olla lasta,
või anname alla ja hajume ära?

Ja see on hea

Täna rändasin ühest Annelinna majast teise,
sama kopitanud ükskõiksus,
samad purunenud südamete trepikojad,
samad kehad aga uued hinged.

Täna istusin üksinduses ja see oli hea,
oli hea näha mõjutuste tegurit,
oli hea tunda armastuse väge,
mis sest, et kontakt on puudu,
mis sest, et kaotuses leidub võit.

Üks uks sulgub, kolm avaneb.
Valikute jõgi, kus meie
kui kivikesed, voolu murdeks.

Kord voolab kõik jälle üheks
ja siis oleme siledaks lihvitud.

Maailma lõpus sulame ühte
aga täna hoiame üksteise mälestust

ja see on hea.

Now that you´re gone

Now that you´re gone
I dont want none.
Everyone knows
our love to be the one.
Now that you´re on
your own,
please dont go.
We can evolve to
something more.
Please just dont go,
now that I´m all alone.
We can be more,
let love
show us the door
to somewhere we won´t
let each other go.

Love service

This service is out of order.
Can you believe this shit?
So tonight love is pressed
against the social border
of laughter and wit.

Let´s get dressed
and prepare ourselves
for these indulgent days
and proper ways
of taking, waking, making
the love that was promised.

Yes, promised.
I believed it too,
since I´m a mean, mean
sexmachine.

But sex and love do not
necessarily walk hand in hand.
These ways of human connection
have little holes in this plot,
and we are like grains of sand
in the hands of this master builder.

Yes, wither, wither,
like plums that are sucked dry.
Love is in everybody,
but why, oh why
does it leave me bitter.