Vist (*)

Su kirik on keset küla, nad

laulsid jõululaule, kui

süda lapsevankris tukkus,

armastus kevadeni nukkus,

*

jahe idatuul laulis külajoodikule,

puistas veatuid helmeid lumena

ja kutsus külmale sunnitud ravi,

*

mina kandsin mantlit, mul

hõlmad lahti,

süda saapasääres, kui

kunagiste kallimate pisarad,

ma kartsin liialt tõde ja

tema tõelisust,

*

reaalsus pole nõrgale, kui

kodukanti pilland viha ja

selle leppa, 

kolm lepatriinut kõndisivad,

neil olid soojad hinged,

*

kui me olime jõudnud omade juurde,

võeti meid vastu kuuma kakao ja

usutlustega kõrgemast jõust, sinu

ja minu jõust, nad

on targad, need 

omad ja

omade omad,

*

palun ära mine tormi, seal

kummitab ja vari on pilkane, neil

vagadel on oma hind, su

muster on olla vaba,

*

siin tõuseb kuhuti kummaline tunne,

kui surub kuklast, ja

ma ei teagi kuhu jääb tulevik, tal

pidid kaunid sääred ja

tark jutt olema,

*

vist on juba siin, vist

on saanud naiseks.