Nimel

Kõigi eilsete nimel, 

papagoid hõigu: nüüd on aeg!…,

võibolla just nii loodi aeg Eedenisse,

kõigi “suure ilma ilmujate” nimel,

nad peatasid hoovaga uputust,

kui raudne polt kääksus pingest,

vetevana, vana ja nähtamatu,

tuli lehepuru ja loomaraipega,

kevad on isemoodi jumal,

jõgi tema Peetrus, 

kuigi ussisuine, 

närind hingi läbi pahuruse,

keeldus isake…, tapmast,

loom, see teadis tuisu hinda,

isegi kui inimloom,

kõigi sokraatiliste tarkuste nimel,

neid palle ei põrgata,

kummund kõhud taeva poole,

esimese ema poole,

nad küsisid müstika eest hinda,

endal prantslase kombed,

kuigi luule tuleb kulla vaiksel,

pistnud pea ema säärte vahelt,

pilgutas ta kahte vägagi arukat silma,

kõigi kaotatud isade nimel,

seal nad veeretasid päid, revolutsioon,

aher mahagon ja tumm puit põlemas,

vanad mehed ja naised, karkudega,

nad olid suuremad kui jumal tol päeval,

neil oli juba küllalt, mõlemas,

seda oli neil kõigi nimel.